Unión Europea

(1)

(2)

(3)

L 140/16 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

DIREKTIIVID

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/28/EÜ,

23. aprill 2009,

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 175 lõiget 1 ja artiklit 95 seoses käesoleva direktiivi artik­ litega 17, 18 ja 19,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust

(1) ELT C 77, 31.3.2009, lk 43.

,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust

(2) ELT C 325, 19.12.2008, lk 12.

,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras

(3) Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2008. aasta arvamus (Euroopa Lii­ du Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsus.

ning arvestades järgmist:

(1) Euroopa energiatarbimise kontrollimine ja taastuvatest energiaallikatest saadud energia ulatuslikum kasutamine moodustavad koos energiasäästu ja suurema energiatõhu­ susega tähtsa osa meetmepaketist, mis on ette nähtud kas­ vuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raam­ konventsiooni Kyoto protokolli täitmiseks ja pärast 2012. aastat võetavate edasiste ühenduse ja rahvusvaheliste ko­ hustuste täitmiseks. Nendel faktoritel on oluline osa ka energiavarustuse kindluse tugevdamisel, tehnoloogilise arengu ja uuendustegevuse edendamisel ning tööhõivevõi­ maluste loomisel ja regionaalarengus, eriti maapiirkonda­ des ja eraldatud piirkondades.

(2) Eelkõige on ulatuslikumad tehnoloogilised täiustused, stii­ mulid ühistranspordi laiendamiseks ja kasutamiseks, energiatõhusate tehnoloogiate ning taastuvatest energiaal­ likatest toodetud energia kasutamine transpordis ühed mõ­ jusamad vahendid, mille abil ühendus saab vähendada

transpordisektoris sõltuvust imporditud naftast, mille pu­ hul on energia varustuskindluse probleemid kõige terava­ mad, ja mõjutada transpordisektori kütuseturgu.

(3) Majanduskasvu saavutamise võimalused innovatsiooni ja säästva konkurentsivõimelise energiapoliitika kaudu on leidnud tunnustamist. Taastuvatest energiaallikatest ener­ gia tootmine sõltub sageli kohalikest või piirkondlikest väi­ kestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest (VKEd). Olulised on majanduskasvu ja tööhõive võimalused, mille piirkond­ likud ja kohalikud investeeringud taastuvenergiasse liik­ mesriikides ja piirkondades kaasa toovad. Komisjon ja liikmesriigid peaksid seetõttu toetama riiklikke ja piirkond­ likke arengumeetmeid kõnealustes valdkondades, julgusta­ ma taastuvatest energiaallikatest energia tootmise heade tavade vahetamist kohalike ja piirkondlike arengualgatuste vahel ning edendama struktuurifondide vahendite kasuta­ mist selles valdkonnas.

(4) Taastuvate energiaallikate turu arengut soodustades tuleb arvesse võtta selle positiivset mõju piirkondliku ja kohali­ ku arengu võimalustele, ekspordiväljavaadetele ning tööhõive- ja sotsiaalse ühtsuse saavutamise võimalustele VKEde ja sõltumatute energiatootjate jaoks.

(5) Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ühenduses ja ühenduse sõltuvuse vähendamiseks energiaimpordist peaksid taastuvatest energiaallikatest toodetava energia arendamine ja energiatõhususe suurendamine olema oma­ vahel tihedalt seotud.

(6) On vaja toetada detsentraliseeritud taastuvenergia tehno­ loogiate tutvustamis- ja turustamisetappi. Liikumisel de­ tsentraliseeritud energiatootmise suunas on mitu eelist, näiteks kohalike energiaallikate kasutamine, suurem koha­ lik energiavarustuse kindlus, lühemad transpordivahemaad ning vähenenud energia ülekandekaod. Samuti tugevdab selline detsentraliseerimine koha peal sissetulekuallikate ja töökohtade loomise abil ühiskonna arengut ja ühtekuuluvust.

(1)

(2)

(3)

(4)

(5)

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/17

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aas­ ta direktiivis 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest too­ detud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul

(1) EÜT L 283, 27.10.2001, lk 33.

ning Euroopa Parlamendi ja nõu­ kogu 8. mai 2003. aasta direktiivis 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasuta­ mist transpordisektoris,

(2) ELT L 123, 17.5.2003, lk 42.

on kehtestatud eri liiki taastu­ vatest energiaallikatest toodetud energia määratlused. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivis 2003/54/EÜ (mis käsitleb elektrienergia sisetu­ ru ühiseeskirju)

(3) ELT L 176, 15.7.2003, lk 37.

on kehtestatud määratlused elektrisek­ tori jaoks üldiselt. Õiguskindluse ja selguse huvides on asjakohane kasutada samu või sarnaseid määratlusi ka käesolevas direktiivis.

(8) Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatis pealkirjaga „Taas­ tuvenergia tegevuskava. Taastuvenergia 21. sajandil: jätku­ suutlikuma tuleviku rajamine” on näidanud, et eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud ener­ gia osakaalu üldises energiatarbimises 20 %ni ja transpor­ disektoris 10 %ni on asjakohane ja saavutatav ning et kohustuslikke eesmärke sisaldava raamistikuga tuleks äri­ ringkondadele tagada pikas perspektiivis stabiilsus, mida nad vajavad selliste säästvate investeeringute tegemiseks taastuvenergiasektoris, mis suudavad vähendada sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest ning ergutada uute energia­ tehnoloogiate kasutamist. Kõnealused eesmärgid on püsti­ tatud seoses energiatõhususe tõstmisega 20 % võrra aastaks 2020, nagu see on kehtestatud komisjoni 19. ok­ toobri 2006. aasta teatises „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine”, mille kiitis heaks Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsis ning Euroopa Parlament oma 31. jaanuari 2008. aasta kõnealust tegevuskava käsit­ levas resolutsioonis.

(9) 2007. aasta märtsis kokkutulnud Euroopa Ülemkogu kin­ nitas ühenduse pühendumust taastuvatest energiaallikatest toodetava energia arendamisele kogu ühenduses ka pärast 2010. aastat. Ülemkogu kinnitas kohustusliku eesmärgi suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu ühendusesiseses energia kogutarbimises 2020. aastaks 20 %ni ja kohustusliku miinimumeesmärgi 10 %, mille kõik liikmesriigid peavad saavutama aastaks 2020 seoses biokütuste osakaaluga transpordis kasutatava ben­ siini ja diislikütuse tarbimisest, tehes seda kulutõhusal vii­ sil. Ülemkogu märkis, et biokütusealase eesmärgi siduv olemus on asjakohane eeldusel, et tootmine on säästlik, müügile jõuavad teise põlvkonna biokütused ning tehakse muudatused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivis 98/70/EÜ (bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta),

(4) EÜT L 350, 28.12.1998, lk 58.

et lubada kütusesegude sobivaid tase­ meid. 2008. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogu

kohtumisel korrati, et oluline on töötada välja ja täita tõ­ husaid biokütuste säästlikkuse kriteeriumeid ning tagada teise põlvkonna biokütuste kättesaadavus kaubanduses. 2008. aasta juunis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtu­ misel nimetati taas säästlikkuse kriteeriumeid ja teise põlv­ konna biokütuste väljaarendamist ning rõhutati vajadust hinnata biokütuste tootmise võimalikku mõju toiduks mõeldud põllumajandussaadustele ja võtta vajaduse korral meetmeid puuduste kõrvaldamiseks. Lisaks sellele märgiti, et täiendavalt tuleks hinnata biokütuste tootmise ja tarbi­ mise mõju keskkonnale ja selle sotsiaalseid tagajärgi.

(10) Euroopa Parlament kutsus oma 25. septembri 2007. aasta resolutsioonis Euroopa taastuvenergia tegevuskava koh­ ta

(5) ELT C 219 E, 28.8.2008, lk 82.

komisjoni üles esitama 2007. aasta lõpuks ettepane­ ku taastuvatest energiaallikatest toodetud energia õigusliku raamistiku kohta, osutades sellele, kui oluline on seada ees­ märgid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osa­ kaalu jaoks ühenduse ja liikmesriikide tasandil.

(11) Tuleb sätestada läbipaistvad ja üheselt mõistetavad reeglid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu ar­ vutamiseks ja selliste allikate määramiseks. Seoses sellega tuleb hõlmata ookeanides ja muudes veekogudes lainete, hoovuste, loodete ja ookeani temperatuuri või soolsuse vahe vormis sisalduv energia.

(12) Põllumajandusliku tooraine, näiteks sõnniku, läga ja teiste loomset ning taimset päritolu jäätmete kasutamine biogaa­ si tootmiseks pakub tänu suurele kasvuhoonegaaside heitkoguste säästvuspotentsiaalile märkimisväärseid kesk­ konnaeeliseid nii soojus- kui muu energia kui ka biokütus­ te tootmisel. Biogaasi tootmisrajatised võivad tänu oma detsentraliseeritud olemusele ja piirkondlikule investeeri­ misstruktuurile anda märkimisväärse panuse maapiirkondade säästvasse arengusse ning pakkuda põllu­ majandusettevõtjatele uusi sissetulekuallikaid.

(13) Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni võetud seisu­ kohti silmas pidades on asjakohane seada kohustuslikud si­ seriiklikud eesmärgid, mis on kooskõlas eesmärgiga suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu 20 %ni ja transpordisektoris 10 %ni ühenduse energiatarbimises aastaks 2020.

(14) Kohustuslike riiklike eesmärkide peamine eesmärk on ta­ gada investoritele kindlustunne ja julgustada neid jätkuvalt arendama tehnoloogiaid, mis toodavad energiat igat liiki taastuvatest energiaallikatest. Seega ei ole asjakohane lüka­ ta kohustuslikku otsust edasi kuni teatava tulevikus toimu­ va sündmuseni.

(1)

(2)

(3)

L 140/18 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

(15) Liikmesriikide lähtekohad, taastuvenergia võimalused ja energiakasutus on erinevad. Seepärast on vaja muuta ühen­ duse eesmärk – 20 % – iga liikmesriigi individuaalseks ees­ märgiks, pidades nõuetekohaselt silmas õiglast ja adekvaatset jaotamist ning võttes arvesse liikmesriikide eri­ nevaid lähtekohti ja võimalusi, sealhulgas taastuvate ener­ giaallikate ja energiakasutuse struktuuri olemasolevat taset. Seda on asjakohane teha nii, et taastuvatest energiaallika­ test toodetud energia kasutamise nõutav kogukasv jagatak­ se liikmesriikide vahel ära, võttes aluseks iga liikmesriigi osa võrdse suurenemise, mida on kaalutud nende sisema­ janduse kogutoodanguga (SKT) ja kohandatud nende läh­ tekohtade kajastamiseks, kasutades arvutamisel summaarset energia lõpptarbimist, võttes arvesse liikmes­ riikide seniseid jõupingutusi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise osas.

(16) Samas on asjakohane, et eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu transpordisek­ toris 10 %ni tuleks seada kõikide liikmesriikide puhul sa­ male tasemele, et tagada transpordikütuste spetsifikaatide vastavus ja kättesaadavus. Kuna transpordikütustega kauplemine on lihtne, saavad liikmesriigid, kelle käsutu­ ses on piiratud määral ressursse, biokütuseid mujalt. Kui­ gi tehniliselt oleks ühendusel võimalik saavutada transpordisektoris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise alane eesmärk üksnes ühendusesisese tootmise abil, on siiski tõenäoline ja soovitatav, et ees­ märk saavutatakse tegelikult ühendusesisese tootmise ja impordi ühendamisel. Selleks peaks komisjon jälgima biokütuste tarnimist ühenduse turule ja vajaduse korral tegema asjakohaste meetmete ettepanekuid, et saavutada tasakaalustatud lähenemisviis ühendusesisese tootmise ja impordi vahel, võttes muu hulgas arvesse mitme- ja ka­ hepoolseid kaubandusläbirääkimisi, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte ning energiavarus­ tuse kindlust.

(17) Energiatõhususe parandamine on ühenduse üks peamisi eesmärke, mille sihiks on saavutada aastaks 2020 energia­ tõhususe parandamine 20 % võrra. Nimetatud eesmärk koos kehtivate ja tulevaste õigusaktidega, sealhulgas Euroo­ pa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta di­ rektiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta,

(1) EÜT L 1, 4.1.2003, lk 65.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direk­ tiiv 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestami­ seks,

(2) ELT L 191, 22.7.2005, lk 29.

ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiv 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid,

(3) ELT L 114, 27.4.2006, lk 64.

on kõige olulisem kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks vähi­ mate kuludega ja see võib pakkuda ka uusi võimalusi

Euroopa Liidu majandusele. Energiatõhususe ja energia­ säästu poliitikad on liikmesriikide jaoks ühed kõige tõhu­ samad meetodid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suurendamiseks ja seetõttu saavutavad liikmesriigid kergemini käesolevas direktiivis sätestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat käsitleva riikliku üldeesmärgi ja transpordivaldkonna eesmärgi.

(18) Taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga seotud eesmärkide, mida väljendatakse protsendina summaarsest energia lõpptarbimisest, hõlpsamaks saavutamiseks peavad liikmesriigid energiatõhusust kõigis sektorites märkimis­ väärselt parandama. Transpordisektoris on energiatõhusus ülimalt vajalik, kuna taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kohustuslikku eesmärki on säästval moel tõenäo­ liselt järjest raskem püsivalt saavutada, kui transpordi ül­ dine energianõudlus jätkuvalt kasvab. Kõigile liikmesriikidele kohustuslik transpordivaldkonna eesmärk 10 % tuleks seetõttu määratleda mitte ainult biokütuste, vaid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaa­ luna energia lõpptarbimisest transpordisektoris.

(19) Kohustuslike riiklike üldeesmärkide saavutamise tagami­ seks peaksid liikmesriigid püüdma välja töötada kohustus­ likud minimaalsed vahe-eesmärgid oma kohustuslike lõppeesmärkide saavutamiseks. Samuti peaksid nad kehtes­ tama taastuvenergia riikliku tegevuskava, mis sisaldab tea­ vet valdkondlike eesmärkide kohta, võttes arvesse, et biomassi kasutatakse eri otstarbel ja seepärast on oluline võtta kasutusele uued biomassiressursid. Lisaks peaksid liikmesriigid võtma meetmeid nimetatud eesmärkide saa­ vutamiseks. Iga liikmesriik peaks oma riiklikus taastuv­ energia tegevuskavas esitatud eeldatava summaarse energia lõpptarbimise hindamisel hindama energiatõhususe ja energiasäästumeetmete võimalikku panust oma riiklike eesmärkide saavutamisse. Liikmesriigid peaksid võtma ar­ vesse energiatõhusust suurendavate ja taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energia tehnoloogiate optimaalset kombineerimist.

(20) Selleks et saada kasu tehnoloogia arengust ja mastaabisääs­ tust, tuleks soovitusliku kujunemiskõvera puhul arvesse võtta võimalust, et tulevikus kasvab taastuvatest energiaal­ likatest toodetud energia kasutamine kiiresti. Nii saab eri­ tähelepanu pöörata valdkondadele, kus puudub tehnoloogiline areng ja mastaabisääst ning mida seetõttu piisavalt ei arendata, kuid mis tulevikus annaksid märki­ misväärse panuse aastaks 2020 seatud eesmärkide saavutamisse.

(21) 2005. aasta tuleks võtta soovitusliku kujunemiskõvera läh­ tepunktiks, kuna see on hiliseim aasta, mille kohta on ole­ mas usaldusväärsed andmed riikide taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu kohta.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/19

(22) Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamine nõuab, et ühendus ja liikmesriigid eraldaksid arvestaval hulgal raha­ lisi vahendeid taastuvenergia tehnoloogiatega seotud teadus- ja arendustegevuseks. Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut eelkõige peaks pidama taastuvener­ gia tehnoloogiate uurimist ja arendamist esmatähtsaks.

(23) Liikmesriigid võivad julgustada kohalikke ja piirkondlikke asutusi seadma riiklikest eesmärkidest rangemaid eesmär­ ke ning kaasata kohalikke ja piirkondlikke asutusi taastuv­ energia riiklike tegevuskavade koostamisse ja teadlikkuse tõstmisse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasulikkusest.

(24) Biomassi potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks peaksid ühendus ja liikmesriigid edendama olemasoleva puiduva­ ru suuremat kasutuselevõtmist ja uute metsandussüsteemi­ de väljatöötamist.

(25) Liikmesriikidel on erinevad taastuvenergia võimalused ja nad rakendavad riigi tasandil erinevaid kavasid taastuva­ test energiaallikatest toodetud energia toetamiseks. Ena­ mus liikmesriike rakendab selliseid toetusmehhanisme, mis soodustavad vaid taastuvatest energiaallikatest nende territooriumil toodetud energiat. Siseriiklike toetuskava­ de nõuetekohaseks toimimiseks on väga oluline, et liikmesriigid saaksid juhtida oma siseriiklike toetusmeh­ hanismide mõju ja kulusid vastavalt oma erinevatele või­ malustele. Üks tähtsaid vahendeid käesolevas direktiivis ette nähtud eesmärgi saavutamisel on kindlustada siserii­ klike toetuskavade nõuetekohane toimimine vastavalt di­ rektiivile 2001/77/EÜ, et säiliks investori usaldus ja et võimaldada liikmesriikidel töötada välja tõhusad siserii­ klikud meetmed eesmärkide saavutamiseks. Käesoleva direktiivi eesmärk on hõlbustada taastuvatest energiaalli­ katest toodetud energia piiriülest toetamist ilma, et see mõjutaks siseriiklikke toetusmehhanisme. See näeb ette liikmesriikide vahelise koostöö vabatahtlikud mehhanis­ mid, mis võimaldavad neil kokku leppida, millises ulatu­ ses toetab üks liikmesriik energiatootmist teises liikmesriigis ja millises ulatuses tuleks taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energiat käsitada ühe või teise liik­ mesriigi eesmärkide arvestuses. Et tagada eesmärkide saavutamiseks võetud mõlema meetme tõhusus, st sise­ riiklike toetuskavade ja koostöömehhanismide tõhusus, on oluline, et liikmesriigid saaksid määrata kindlaks, kas ja millises ulatuses rakendatakse nende siseriiklikku toe­ tuskava teistes liikmesriikides taastuvatest energiaallika­ test toodetud energiale ning et neil oleks võimalus selles kokku leppida, kohaldades käesolevas direktiivis ette näh­ tud koostöömehhanisme.

(26) On soovitav, et energia hind kajastaks energia tootmise ja tarbimise väliskulusid, sealhulgas asjakohaseid keskkonna-, sotsiaal- ja tervishoiukulusid.

(27) Avaliku sektori toetus on vajalik, et täita ühenduse eesmär­ ke taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri kasutami­ se laiendamiseks, eriti seni, kui siseturu elektrienergia hinnad ei kajasta täielikult kasutatud energiaallikate keskkonna- ja sotsiaalkulusid ning -tulusid.

(28) Ühendus ja liikmesriigid peaksid püüdma vähendada ener­ giatarbimist ja suurendada energiatõhusust transpordisek­ toris. Peamised vahendid energiatarbimise vähendamiseks transpordisektoris hõlmavad transpordi planeerimist, ühis­ transpordi toetamist, elektriautode osakaalu suurendamist toodangus ning energiatõhusamate, väiksemate mõõtmete ja väiksema mootorivõimsusega autode tootmist.

(29) Liikmesriigid peaksid püüdma mitmekesistada taastuvatest energiaallikatest toodetud energiakasutuse struktuuri kõi­ kides transpordisektorites. Komisjon peaks 1. juuniks 2015 esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruan­ de, milles kirjeldatakse kõigi transpordisektorite potent­ siaali taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ulatuslikumaks kasutamiseks.

(30) Hüdroenergia ja tuuleenergia osatähtsuse arvutamisel käes­ oleva direktiivi eesmärkidel tuleks ilmastikutingimuste mõju tasakaalustamiseks kasutada normaliseerimisvalemit. Samuti ei tohiks elektrit, mis on toodetud eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades, kä­ sitada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrina.

(31) Soojuspumbad, mis võimaldavad aerotermilise, geotermi­ lise või hüdrotermilise soojuse kasutamist kasulikul tem­ peratuuril, vajavad toimimiseks elektrit või muud tavapärast energiat. Seetõttu tuleks soojuspumpade kasu­ tamiseks kasutatav energia maha arvestada kogu kasutata­ vast soojusest. Arvesse tuleks võtta ainult soojuspumpasid, mille tulemus ületab oluliselt nende kasutamiseks vajalik­ ku tavapärast energiat.

(32) Passiivsete energiasüsteemide puhul kasutatakse energia ra­ kendamiseks ehituskonstruktsioone. Seda käsitatakse kui säästetud energiat. Selliselt rakendatud energiat ei tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisel arvesse võtta, et vältida topeltarvestust.

(33) Mõnes liikmesriigis on lennundusel nende summaarses energia lõpptarbimises suur osakaal. Arvestades praeguseid tehnoloogilisi ja regulatiivseid piiranguid, mis takistavad biokütuste kasutamist lennunduses kaubanduslikul ees­ märgil, on asjakohane sätestada niisuguste liikmesriikide puhul osaline erand, jättes siseriikliku õhutranspordi osas nende summaarse energia lõpptarbimise arvutamisest väl­ ja koguse, mille võrra nad poolteist korda ületavad ühen­ duse summaarse energia lõpptarbimise keskmist taset lennunduses 2005. aastal, nagu seda hindas Eurostat, s.t 6,18 %. Küpros ja Malta sõltuvad oma saarelise ja ääreala­ se asukoha tõttu lennundusest kui transpordiliigist, millel

(1)

L 140/20 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

on oluline tähtsus nende kodanikele ja majandusele. See­ tõttu on riikliku lennunduse osakaal Küprose ja Malta sum­ maarses energia lõpptarbimises ebaproportsionaalselt kõrge, st üle kolme korra suurem kui ühenduse 2005. aas­ ta keskmine ja nad on seetõttu praegustest tehnoloogilis­ test ja regulatiivsetest piirangutest ebaproportsionaalselt mõjutatud. Nende liikmesriikide puhul on seetõttu asjako­ hane sätestada, et see erand kataks kogust, mille võrra nad ületavad ühenduse summaarse energia lõpptarbimise kesk­ mist taset lennunduses 2005. aastal, nagu seda hindas Eurostat, s.t 4,12 %.

(34) Taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat toetava energiamudeli saavutamiseks on vaja ergutada strateegilist koostööd liikmesriikide vahel, kaasates vajaduse korral piirkondi ja kohalikke asutusi.

(35) Võttes nõuetekohaselt arvesse käesoleva direktiivi sätteid, tuleks julgustada liikmesriike rakendama kõiki käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkidega seotud asjakohaseid koostöövorme. Selline koostöö võib toimuda kõigil tasan­ ditel kahe- või mitmepoolselt. Lisaks ainult käesoleva di­ rektiiviga ette nähtud mehhanismidele, mis mõjutavad eesmärkide arvutamist ja saavutamist, nimelt liikmesriiki­ devahelised statistilised ülekanded, ühisprojektid ja ühised toetuskavad, võib koostöö toimuda ka näiteks teabe ja pa­ rimate tavade vahetamise, nagu on eelkõige ette nähtud käesolevas direktiivis sätestatud läbipaistvusplatvormis, ja igat liiki toetuskavade kooskõlastamise vormis.

(36) Selleks et luua võimalusi käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise kulude vähendamiseks, on asjako­ hane hõlbustada teistes liikmesriikides taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energia tarbimist ning võimaldada liikmesriikidel võtta oma riiklike eesmärkide puhul arvesse teistes liikmesriikides tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat. Selleks on vaja paindlikke meetmeid, kuid need jäävad liikmesriikide järelevalve alla, et mitte mõjutada nende võimet saavutada oma riiklikke eesmär­ ke. Neid paindlikke meetmeid rakendatakse statistiliste üle­ kannete, liikmesriikide vaheliste ühisprojektide või ühiste toetuskavade vormis.

(37) Taastuvatest energiaallikatest väljaspool ühendust toode­ tud imporditud elektrit peaks olema võimalik arvesse võt­ ta liikmesriikide eesmärkide saavutamisel. Selleks et vältida kasvuhoonegaasi heitkoguste netokasvu olemasolevate taastuvate energiaallikate varieerimise tõttu või nende täie­ likku või osalist asendamist tavapäraste energiaallikatega, tuleks siiski arvesse võtta üksnes nendes taastuvenergiat tootvates käitistes toodetud elektrit, mis käivitatakse pärast käesoleva direktiivi jõustumist või pärast seda kuupäeva re­ noveeritud käitistes suurendatud võimsuse läbi toodetud elektrit. Et tagada nii ühenduses kui kolmandates riikides tavapärase energia taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga asendamise piisav mõju, on asjakohane tagada,

et sellist importi saaks usaldusväärsel viisil jälgida ja arves­ tada. Kaaluda tuleb kolmandate riikidega sõlmitavaid lepin­ guid, milles käsitletakse sellise taastuvatest energiaallikatest toodetud elektriga kauplemise korraldust. Kui energiaü­ henduse asutamislepingu

(1) ELT L 198, 20.7.2006, lk 18.

alusel tehtud sellekohase ot­ suse kohaselt kohustuvad nimetatud lepingu osalised järgima käesoleva direktiivi asjakohaseid sätteid, kohalda­ takse nende suhtes käesolevas direktiivis ette nähtud liik­ mesriikidevahelise koostöö meetmeid.

(38) Kui liikmesriik algatab ühe või mitme kolmanda riigiga ühisprojekte, mis on seotud taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmisega, peaksid nimetatud ühisprojek­ tid olema seotud ainult käitistega, mis on äsja ehitatud või mille võimsust on äsja suurendatud. See aitab tagada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kol­ manda riigi energia kogutarbimises ei väheneks taastuva­ test energiaallikatest toodetud energia ühendusse importimise arvel. Asjaomased liikmesriigid peaksid lisaks hõlbustama asjaomasel kolmandal riigil ühisprojektiga hõlmatud käitiste elektrienergia toodangu osalist sisemaist kasutamist. Lisaks sellele peaksid komisjon ja liikmesriigid ühisprojektidesse kaasatud kolmandaid riike julgustama arendama taastuvenergiapoliitikat, sealhulgas ambitsiooni­ kaid eesmärke.

(39) Kuna suurt üleeuroopalist huvi pakkuvad projektid kol­ mandates riikides, näiteks Vahemere päikeseenergia kava, võivad vajada pikka käivitusaega enne nende täielikku ühendamist ühenduse territooriumiga, on asjakohane hõl­ bustada nende arendamist seeläbi, et liikmesriikidel või­ maldatakse nende riiklikes eesmärkides arvesse võtta niisuguse elektrienergia piiratud kogust, mis on toodetud selliste projektide raames ühenduse rajamise ajal.

(40) Menetlus, mida taastuvenergiajaamade lubade väljastami­ se, sertifitseerimise ja litsentseerimise kontrollimise eest vastutav asutus kasutab eeskirjade kohaldamiseks konk­ reetsete projektide suhtes, peaks olema objektiivne, läbi­ paistev, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne. Eelkõige on asjakohane vältida igasuguseid lisakohustusi, mis võik­ sid tuleneda taastuvenergiaprojektide liigitamisest käitiste­ na, mis kujutavad endast suurt ohtu tervisele.

(41) Läbipaistvate eeskirjade ja kooskõla puudumine erinevate lube andvate asutuste vahel takistab teatavasti taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist. Seepärast tu­ leks taastuvenergiasektori erilist struktuuri arvesse võtta, kui riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused vaatavad läbi oma haldusmenetlusi, et anda luba ehitada ja käitada ettevõtteid, kus toodetakse taastuvatest energiaal­ likatest elektri-, soojus- ja jahutusenergiat või transpordi­ kütuseid, ning nendega seotud edastamise ja jagamise

juhiseid tuleks kohandada, et võtta arvesse kulutõhusaid ja

(1)

(2)

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/21

infrastruktuuride võrgustikku. Heakskiitmisega seotud hal­ dusmenetlusi tuleks tõhustada, seades taastuvenergiat ka­ sutavatele käitistele selged tähtajad. Planeerimiseeskirju ja­

keskkonnasõbralikke taastuvenergiat kasutavaid soojus-, jahutus- ja elektriseadmeid.

(42) Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kiireks ka­ sutuselevõtuks ning pidades silmas selle üldist kõrget sääst­ vat ja keskkonnaalast kasulikku kvaliteeti peaksid liikmesriigid niisuguste halduseeskirjade, kavandamisstruk­ tuuride ja õigusaktide kohaldamisel, mis näevad ette käi­ tistele loa andmist lähtudes saaste vähendamisest tööstusettevõtetes ja nende kontrollimisest, õhusaaste vas­ tu võitlemist ning ohtlike ainete keskkonda paiskamise väl­ timist ja minimeerimist, võtma arvesse taastuvate energiaallikate panust keskkonna- ja kliimaeesmärkide täit­ misel, eriti võrreldes mittetaastuvaid energiaallikaid kasu­ tavate käitistega.

(43) Et edendada kodanike panust käesolevas direktiivis sätes­ tatud eesmärkide täitmisesse, peaksid asjaomased asutused kaaluma väikeste detsentraliseeritud taastuvatest energiaal­ likatest energiat tootvate seadmete paigaldamise suhtes loa andmise asemel lihtsat teatamist pädevale asutusele.

(44) Tuleks tagada käesoleva direktiivi eesmärkide ja ühenduse teiste keskkonnaalaste õigusaktide ühtsus. Eelkõige taastu­ venergiat tootvate käitiste hindamis-, kavandamis- või lit­ sentsimismenetluste täitmisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse kõiki ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte ning taastuvate energiaallikate panust keskkonna- ja kliimaees­ märkide täitmisesse, eriti võrreldes mittetaastuvaid ener­ giaallikaid kasutavate käitistega.

(45) Riiklikud tehnilised kirjeldused ja muud nõuded, mis jää­ vad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest stan­ darditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste ees­ kirjadest teatamise kord)

(1) EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

reguleerimisalasse ning mis on seotud näiteks kvaliteedi, katsemeetodite või kasutustingi­ mustega, ei tohiks tõkestada taastuvenergia kasutamisega seotud seadmete ja süsteemidega kauplemist. Seepärast ei tohiks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia toe­ tuskavadega ette näha riiklikke tehnilisi kirjeldusi, mis eri­ nevad olemasolevatest ühenduse standarditest, või nõuda toetatavate seadmete ja süsteemide sertifitseerimist või kat­ setamist kindlas kohas või kindla asutuse poolt.

(46) Liikmesriikidel on asjakohane kaaluda taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud kaugkütte ja -jahutuse edendamise mehhanisme.

(47) Riiklikul ja piirkondlikul tasandil on uutes ja renoveeritud ehitistes taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ka­ sutamise miinimumnõudeid käsitlevad eeskirjad ja kohus­ tused suurendanud märkimisväärselt taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist. Neid meet­ meid tuleks ühenduses rohkem soodustada, toetades taas­ tuvatest energiaallikatest toodetud energia tõhusamat rakendust ehitusalaste õigusaktide ja eeskirjade kaudu.

(48) Ehitiste puhul taastuvatest energiaallikatest toodetud ener­ gia kasutamise miinimumtasemete kehtestamise hõlbusta­ miseks ja kiirendamiseks võib liikmesriikide jaoks olla asjakohane sätestada selliste tasemete saavutamine direk­ tiivi 2002/91/EÜ kohaste energiatõhususe miinimum­ nõuete täitmisse taastuvenergia teguri kaasamise abil, mis on seotud kuluoptimaalse süsinikuheitmete vähendamise­ ga ehitiste puhul.

(49) Tuleks kõrvaldada teabe- ja koolituslüngad, eelkõige soojus- ja jahutussektoris, et julgustada taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energia kasutamist.

(50) Kuna paigaldaja kutsealal tegutsema asumine või tegutse­ mine on reguleeritud kutseala, on kutsekvalifikatsioonide tunnustamise eeltingimused sätestatud Euroopa Parlamen­ di ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivis 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise koh­ ta)

(2) ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.

. Seetõttu ei tohiks käesoleva direktiivi kohaldamine piirata direktiivi 2005/36/EÜ kohaldamist.

(51) Kuigi direktiiviga 2005/36/EÜ on kehtestatud kutsekvali­ fikatsioonide, sealhulgas arhitektide kutsekvalifikatsiooni­ de vastastikuse tunnustamise nõuded, tuleb lisaks tagada, et arhitektid ja planeerijad võtavad oma plaanides ja pro­ jektides nõuetekohaselt arvesse taastuvate energiaallikate ja kõrge kasuteguriga tehnoloogiate optimaalset kombinat­ siooni. Liikmesriigid peaksid seepärast selles valdkonnas andma selgeid juhiseid. Seda tuleks teha piiramata direktii­ vi 2005/36/EÜ sätteid ning eelkõige selle artikleid 46 ja 49.

(52) Käesoleva direktiivi kohaldamisel välja antud päritolutaga­ tiste ainus ülesanne on tõendada lõpptarbijale, et asja­ omane energia osakaal või energiakogus on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Päritolutagatist võib anda sel­ lega seotud energiast sõltumatult edasi ühelt valdajalt tei­ sele. Kuid tagamaks, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ühikut saaks tarbijale esitada vaid ühel korral, tuleks vältida päritolutagatiste topeltarvestust ja topeltesitamist. Taastuvenergiat, mille juurde kuuluva päritolutagatise müüs tootja eraldi, ei tohiks esitada või müüa lõpptarbijale taastuvatest energiaallikast toodetud energiana. Oluline on teha vahet toetuskavade jaoks kasu­ tatavate roheliste sertifikaatide ja päritolutagatiste vahel.

(1)

L 140/22 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

(53) Asjakohane on lubada kiirelt areneval taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud elektrienergia tarbijaturul panustada uute taastuvatest energiaallikatest toodetud energia käitis­ te ehitamisse. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võima­ lik nõuda, et elektritarnijad avaldaksid lõpptarbijatele oma energiakasutuse struktuuri vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6, lisaksid hiljuti ehitatud käitistes taastu­ vatest energiaallikatest toodetud energia päritolutagatiste miinimumprotsendimäära, tingimusel et see nõue on koos­ kõlas ühenduse õigusega.

(54) Oluline on esitada teave, mis käsitleb toetust saanud elekt­ ri jaotust lõpptarbijate vahel vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6. Kõnealuse tarbijatele anta­ va teabe, eelkõige uutes käitistes taastuvatest allikatest too­ detud energia kogust käsitleva teabe kvaliteedi parandamiseks peaks komisjon hindama liikmesriikide võetud meetmete tõhusust.

(55) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiiviga 2004/8/EÜ (soojus- ja elektrienergia koostoot­ mise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel)

(1) ELT L 52, 21.2.2004, lk 50.

kehtestatakse elektri päritolutagatised koostoot­ misjaamade suure tõhususe tõendamiseks. Selliseid pärito­ lutagatisi ei tohiks kasutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise esitamiseks vastavalt direktii­ vi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6, kuna sellega seoses võiks tekkida topeltarvestuse ja topeltesitamise oht.

(56) Päritolutagatised ei anna iseenesest õigust saada kasu riik­ likest toetuskavadest.

(57) On vaja toetada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edastamise ja jaotamise võrkude integratsiooni ning energia salvestussüsteemide kasutamist integreeritud katkendlikul taastuvatest energiaallikatest energia tootmisel.

(58) Tuleks kiirendada taastuvenergiaalaste projektide, sealhul­ gas üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) programmi raames Euroopa huvides taastuvenergiaalaste projektide arendamist. Selleks peaks komisjon samuti analüüsima, kuidas saaks selliste projektide rahastamist parandada. Eri­ list tähelepanu tuleks pöörata neile taastuvenergiaalastele projektidele, mis aitavad märkimisväärselt suurendada ühenduse ja naaberriikide energiavarustuse kindlust.

(59) Riikidevahelised ühendused lihtsustavad taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud elektri integreerimist. Lisaks mitme­ kesistamise hõlbustamisele saab kõnealuste ühenduste abil

vähendada tasakaalustamiskulusid, soodustada tõelist kon­ kurentsi, mis toob kaasa madalamad hinnad, ja toetada võrkude arendamist. Samuti aitaks ülekandevõimsuse ja­ gamine ja optimaalne kasutamine vältida üleliigset vajadust täiendava võimsuse järele.

(60) Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia eelis­ tatud juurdepääs ja tagatud juurdepääs on oluline taastu­ vate energiaallikate integreerimiseks elektrienergia siseturgu kooskõlas direktiivi 2003/54/EÜ artikli 11 lõike­ ga 2 ja arendades edasi selle artikli 11 lõiget 3. Võrgusüs­ teemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamise ja dispetšjuhtimise nõuded võivad erineda vastavalt riigi elek­ trivõrgu ja selle ohutu toimimise omadustele. Eelistatud juurdepääs elektrivõrku tagab, et taastuvatest energiaallika­ test toodetud elektrienergia tootjad saavad müüa ja edas­ tada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat vastavalt ühenduse eeskirjadele alati, kui allikas on kätte­ saadav. Juhul, kui taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia on ühendatud kiirtehingute turuga, garantee­ rib tagatud juurdepääs, et kogu müüdud ja toetatud elek­ trienergial on juurdepääs võrgule, mis võimaldab võrguga ühendatud käitistel taastuvatest energiaallikatest toodetud maksimaalse hulga elektrienergia kasutamist. Kuid sellega ei kohustata liikmesriike ühelgi viisil toetama või kehtesta­ ma taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ostukohustusi. Teistes süsteemides on taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud elektrienergiale määratud kinnitatud hinnad, tavaliselt koos süsteemihaldurile pandud ostuko­ hustusega. Sellisel juhul on eelistatud juurdepääs juba antud.

(61) Teatavatel asjaoludel ei ole võimalik täielikult tagada taas­ tuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edasta­ mist ja jaotamist, ilma et see mõjutaks võrgusüsteemi usaldusväärsust või ohutust. Sel juhul võib olla asjakohane maksta nendele tootjatele rahalist hüvitist. Käesoleva direk­ tiivi eesmärgid nõuavad siiski taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ülekande ja jaotamise pidevat suu­ rendamist, ilma et see mõjutaks võrgusüsteemi usaldus­ väärsust või ohutust. Liikmesriigid peaksid selleks võtma asjakohased meetmed taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia turuosa suurendamiseks, võttes muu hulgas arvesse muutuvate ressursside ja veel mitte salvestatavate ressursside iseärasusi. Uute taastuvenergiat tootvate käitis­ te liitmist tuleks lubada nii kiirelt kui võimalik ulatuses, mis on vajalik käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide täit­ miseks. Et selleks võrguga liitumise menetlust kiirendada, võivad liikmesriigid taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele uutele käitistele tagada eelisjärjekorras liitumise või reserveeritud ühendusvõimsuse.

(62) Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri- ja gaasiener­ gia uute tootjate elektri- ja gaasivõrkudega liitumise kulud peaksid olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimi­ neerivad ning nõuetekohaselt tuleks arvesse võtta tulu, mida elektri- ja gaasivõrkudele tekitavad taastuvatest ener­ giaallikatest elektrienergia tootjad ja taastuvatest energiaal­ likatest kohapeal gaasi tootjad, kes on võrguga liitunud.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/23

(63) Elektritootjatele, kes soovivad ära kasutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia potentsiaali ühenduse äärealadel, eelkõige saartel ning madala rahvastikutihedu­ sega piirkondades, tuleks võimaluse korral alati võimalda­ da mõistlikud liitumiskulud tagamaks, et nad ei oleks ebasoodsamas olukorras võrreldes tootjatega kesksematel, tööstuslikumatel ja tihedama asustusega aladel.

(64) Direktiivis 2001/77/EÜ on sätestatud raamistik taastuva­ test energiaallikatest toodetud elektri integreerimiseks võr­ ku. Tegelik integreerumise tase on aga liikmesriigiti väga erinev. Seepärast on vaja raamistikku tugevdada ja vaadata selle kohaldamine riigi tasandil korrapäraselt läbi.

(65) Biokütuse tootmine peaks olema säästev. Seepärast tuleks nõuda, et biokütused, mida kasutatakse käesolevas direk­ tiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks, ja biokütused, mis saavad kasu riiklikest toetuskavadest, vastaksid sääst­ likkuse kriteeriumidele.

(66) Ühendus peaks käesoleva direktiivi raames võtma asjako­ haseid samme, edendades sealhulgas biokütuste säästlikku­ se kriteeriume ning teise ja kolmanda põlvkonna biokütuste arengut nii ühenduses kui ka kogu maailmas ning tugevdades põllumajanduslikke teadusuuringuid ja teadmiste pagasi loomist nimetatud valdkondades.

(67) Säästlikkuse kriteeriumide kehtestamine biokütustele ei täi­ da oma eesmärki, kui need tooted ei vasta kriteeriumidele ja kui neid oleks muidu kasutatud biokütustena, kuid ka­ sutatakse hoopis soojus- ja elektrisektoris vedelate biokü­ tustena. Sel põhjusel tuleks säästlikkuse kriteeriume kohaldada ka kõigi vedelate biokütuste puhul.

(68) 2007. aasta märtsis kokkutulnud Euroopa Ülemkogu kut­ sus komisjoni üles esitama ettepanekut ülddirektiivi koh­ ta, milles käsitletakse kõigi taastuvate energiaallikate kasutamist ning mis sisaldaks kriteeriume ja sätteid bio­ energia jätkusuutliku pakkumise ja kasutamise tagamiseks. Need säästlikkuse kriteeriumid peaksid moodustama ühtse osa ulatuslikumast kavast, hõlmates mitte üksnes biokütu­ seid, vaid ka kõiki vedelaid biokütuseid. Seepärast tuleks sellised säästlikkuse kriteeriumid lisada käesolevasse direk­ tiivi. Selleks et tagada energia- ja keskkonnapoliitikas üht­ ne lähenemine ning et vältida täiendavaid ärikulusid ja keskkonnalaseid vastuolusid, mis võivad kaasneda ebajär­ jekindla lähenemisviisiga, on oluline, et ühelt poolt käes­ olevas direktiivis sätestatud biokütustega seotud säästlikkuse kriteeriumid oleksid vastavuses teiselt poolt di­ rektiivis 98/70/EÜ sätestatutega. Samadel põhjustel tuleks

selles kontekstis vältida topeltaruandlust. Peale selle peak­ sid komisjon ja pädevad riiklikud asutused koordineerima oma tegevust spetsiaalselt jätkusuutlikkuse aspektide eest vastutava komitee raames. Komisjon peaks lisaks sellele 2009. aastal kontrollima vajadust biomassi muude kasu­ tusviiside võimaliku lisamise järele ja sellekohast korda.

(69) Käesolevas direktiivis biokütuste ja vedelate biokütuste jaoks sätestatud soodustused ning kasvav ülemaailmne nõudlus biokütuste ja muude vedelate biokütuste järele ei tohiks anda tõuget bioloogiliselt mitmekesise maa hävita­ miseks. Selliseid taastumatuid ressursse, mis on mitmes rahvusvahelises dokumendis tunnistatud inimkonnale väärtuslikuks, tuleks säilitada. Ühenduse tarbijatele oleks li­ saks sellele moraalselt vastuvõetamatu, et nende poolne suurenev biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamine tooks kaasa bioloogiliselt mitmekesise maa hävitamise. Seepärast on vaja sätestada säästlikkuse kriteeriumid, mil­ lega tagatakse, et biokütuste ja vedelate biokütuste suhtes saab kohaldada soodustusi üksnes juhul, kui on tagatud, et need ei pärine bioloogiliselt mitmekesistelt maa-aladelt või kui looduskaitsealadeks või haruldaste, ohustatud või väl­ jasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks mää­ ratud maa-alade puhul on asjakohane pädev asutus tõendanud, et asjaomase tooraine tootmine ei ole loodus­ kaitse eesmärgiga vastuolus. Valitud säästlikkuse kriteeriu­ mide puhul tuleks käsitada metsa bioloogiliselt mitmekesisena, kui tegemist on looduslikult tekkinud met­ saga, järgides määratlust, mida ÜRO Toidu- ja Põllumajan­ dusorganisatsioon (FAO) kasutab oma ülemaailmse metsaressursside hindamise (Global Forest Resource As­ sessment) puhul, mille alusel maailma riigid esitavad and­ meid oma looduslikult tekkinud metsade ulatuse kohta, või kui see on siseriiklike õigusaktide alusel looduskaitse all. Siia hulka peaksid kuuluma ka maa-alad, kus leiab aset mit­ tepuiduliste metsasaaduste korjamine, tingimusel et inim­ tegevuse mõju on väike. Teisi FAO määratletud metsaliike, nagu inimtegevusest mõjutatud looduslikud metsad, pool­ looduslikud metsaistandused ja istandikud, ei tuleks käsi­ tada looduslikult tekkinud metsana. Lisaks sellele on teatavate parasvöötme ja troopiliste rohumaade, sealhulgas suure bioloogilise mitmekesisusega savannide, steppide, võsastike ja preeriate suurt bioloogilist mitmekesisust ar­ vestades asjakohane, et sellistelt maa-aladelt pärit toorai­ nest saadud biokütuste suhtes ei tohiks kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud soodustusi. Komisjon peaks kehtestama asjakohased kriteeriumid ja geograafili­ se ulatuse, et määratleda sellised bioloogiliselt mitmekesi­ sed rohumaad vastavalt parimatele kättesaadavatele teaduslikele tõenditele ja asjakohastele rahvusvahelistele standarditele.

(70) Kui pinnases või taimedes leiduva suure süsinikuvaruga maa-ala võetakse kasutusele biokütuste või vedelate biokü­ tuste tooraine viljeluseks, eraldub teatav osa talletatud sü­ sinikust atmosfääri, mis toob kaasa süsinikdioksiidi moodustumise. Selle tulemuseks olev kasvuhoonegaaside negatiivne mõju võib vähendada biokütuste ja vedelate biokütuste kasvuhoonegaaside positiivset mõju ja seda mõnel juhul oluliselt. Seepärast tuleks sellisest maakasutu­ se muutusest tingitud täielikku süsinikumõju võtta arvesse

L 140/24 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

biokütustest ja vedelatest biokütustest tuleneva kasvuhoo­ negaasi vähenemise arvutamisel. See on oluline tagamaks, et kasvuhoonegaasi vähenemise arvutamisel võetakse ar­ vesse biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisega seo­ tud süsinikumõju tervikuna.

(71) Maakasutuse muutmisest tulenevate kasvuhoonegaaside mõju arvutamisel peaks ettevõtjatel olema võimalik kasu­ tada tegelikke andmeid süsinikuvarude kohta, mis on seo­ tud maa võrdluskasutusega ja maakasutusega pärast maakasutuse muutmist. Neil peaks olema võimalik kasu­ tada ka standardväärtuseid. Valitsustevahelise kliimamuu­ tuste rühma töö on nendele standardväärtustele asjakohaseks aluseks. Kõnealusel tööl puudub praegu sel­ line väljendusviis, mis oleks ettevõtjatele viivitamatult ka­ sutatav. Komisjon peaks seega koostama juhendi, mis tugineb kõnealusele tööle ning moodustaks aluse süsiniku­ varu muudatuste arvutamisele käesoleva direktiivi tähen­ duses, sealhulgas seoses 10–30 % ulatuses võrastikuga kaetud metsaaladega, savannidega, võsaga kaetud maade­ ga ja preeriatega.

(72) Komisjonil on asjakohane töötada välja meetodid, et hin­ nata kuivendamata turbarabade mõju kasvuhoonegaaside heitkogustele.

(73) Maad ei tohiks biokütuste tootmiseks kasutusele võtta, kui maakasutuse muutmise käigus toimuvat süsinikuvaru vä­ henemist ei saa kliimamuutustega võitlemise kiireloomuli­ sust arvesse võttes mõistliku ajavahemiku jooksul kompenseerida biokütuste ja vedelate biokütuste tootmi­ sest tuleneva kasvuhoonegaasi vähenemisega. Sellega väl­ diksid ettevõtjad tarbetuid ja koormavaid uuringuid ning sellist suure süsinikusisaldusega maa kasutuse muutmist, mis osutuks biokütuste ja vedelate biokütuste tooraine vil­ jelemiseks ebasobivaks. Ülemaailmse süsinikuvaru ülevaa­ ted osutavad, et sellesse kategooriasse tuleks lisada märgalad ja püsivalt metsaga kaetud alad, mille võrade lii­ tus on üle 30 %. Lisada tuleks ka metsaga kaetud alad, mil­ le võrade liitus on 10–30 %, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et nende süsinikuvaru on piisavalt madal, et õi­ gustada nende alade maakasutuse muutmist vastavalt käes­ olevas direktiivis sätestatud eeskirjadele. Märgaladele osutamise puhul tuleks võtta arvesse 2. veebruaril 1971. aastal Ramsaris vastu võetud rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioonis esi­ tatud määratlust.

(74) Käesolevas direktiivis sätestatud soodustused edendavad biokütuste ja vedelate biokütuste suurenenud tootmist kogu maailmas. Kui biokütused ja vedelad biokütused val­ mistatakse ühenduses toodetud toorainest, peaksid need vastama ka ühenduse põllumajandusalastele keskkonna­ nõuetele, sealhulgas põhjavee kaitse ja pinnavee kvaliteedi

tagamiseks kehtestatud nõuetele, ning sotsiaalsetele nõue­ tele. Samas tekitab muret asjaolu, et teatud kolmandates riikides võib biokütuste ja vedelate biokütuste tootmine mitte vastata minimaalsetele keskkonna- ja sotsiaalsetele nõuetele. Seetõttu on asjakohane julgustada olulisi keskkonna- ja sotsiaalseid kaalutlusi arvessevõtvate mitme- ja kahepoolsete kokkulepete ja vabatahtlike rahvusvahelis­ te või riiklike kavade väljatöötamist, et edendada biokütus­ te ja vedelate biokütuste säästvat tootmist kogu maailmas. Selliste kokkulepete või kavade puudumisel peaksid liik­ mesriigid ettevõtjatelt nõudma aruandeid nimetatud küsi­ muste kohta.

(75) Komisjon peaks 2009. aastal analüüsima biomassi ener­ giaalase kasutusega (välja arvatud biokütused ja vedelad biokütused) seotud säästlikkuskava nõudeid, võttes arves­ se vajadust kasutada biomassiressursse säästlikult.

(76) Säästlikkuse kriteeriumid on tõhusad üksnes siis, kui tänu neile muutub turuosaliste käitumine. Need muutused leia­ vad aset ainult juhul, kui kriteeriumidele vastavaid biokü­ tuseid ja vedelaid biokütuseid müüakse kõrgema hinnaga kui kriteeriumidele mittevastavaid kütuseid. Kriteeriumide­ le vastavuse kontrollimisel kasutatava massibilansimeetodi kohaselt on olemas konkreetne seos säästlikkuse kriteeriu­ midele vastavate biokütuste ja vedelate biokütuste tootmi­ se ning biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise vahel ühenduses, mis tagab asjakohase pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning kõrgema hinna, kui see on süsteemides, kus selline seos puudub. Selleks et säästlikkuse kriteeriumidele vastavaid biokütuseid ja vedelaid biokütuseid saaks müüa kõrgema hinnaga, tuleks kriteeriumidele vastavuse kont­ rollimiseks kasutada massibilansi meetodit. See peaks säi­ litama süsteemi terviklikkuse ja vältima samal ajal tarbetut koormust tööstusele. Tuleks läbi vaadata ka muud kontrollimeetodid.

(77) Vajaduse korral peaks komisjon võtma nõuetekohaselt ar­ vesse aastatuhande ökosüsteemi hinnangut, mis sisaldab kasulikke andmeid vähemalt niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid, näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest.

(78) Asjakohane on kontrollida biomassi viljeluse mõju, mis avaldub näiteks maakasutuse muutuste, sealhulgas maa- alade põllumaaks muutmise kaudu, invasiivsete võõrliiki­ de sissetoomise ja muude bioloogilist mitmekesisust mõjutavate tegurite mõju ning toiduainete tootmisele ja kohalikule jõukusele avalduvat mõju. Komisjon peaks see­ juures arvesse võtma kõiki asjakohaseid teabeallikaid, seal­ hulgas FAO koostatud kaarti näljahäda leviku kohta maailmas. Biokütuseid tuleks edendada viisil, mis ergutab põllumajanduse tootlikkuse suurendamist ja rikutud maa kasutamist.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/25

(79) Ühenduse huvides on soodustada mitme- ja kahepoolsete lepingute ning selliste vabatahtlike rahvusvaheliste või riik­ like kavade väljatöötamist, millega kehtestatakse standar­ did säästlike biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisele ning millega kinnitatakse, et biokütuste ja vedelate biokü­ tuste tootmine vastab nendele standarditele. Sel põhjusel tuleks ette näha kõnealuste lepingute või kavade tunnusta­ mine usaldusväärsete tõendite ja andmete tagajatena, tin­ gimusel et need vastavad asjakohastele usaldusväärse, läbipaistva ja sõltumatu auditi standarditele.

(80) On vaja sätestada selged eeskirjad biokütustest ja vedela­ test biokütustest ning nendega võrreldavatest fossiilkütus­ test tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamiseks.

(81) Kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamisel tuleks arvesse võtta kütuste tootmise ja kasutamise kaassaaduseid. Polii­ tika analüüsimisel on kohane kasutada asendusmeetodit, kuid üksikute ettevõtjate ja üksikute transpordikütuse saa­ detiste reguleerimisel ei ole asendusmeetodi kasutus koha­ ne. Sellisel juhul on kõige asjakohasem energia jaotamise meetod, kuna seda on lihtne kohaldada, see on ajaliselt prognoositav ja see vähendab vastupidise mõjuga soodus­ tusi ning annab tulemusi, mis on üldiselt võrreldavad asendusmeetodi abil saadud tulemustega. Poliitika analüü­ simisel peaks komisjon esitama oma aruandes asendus­ meetodi abil saadud tulemused.

(82) Selleks et vältida ebaproportsionaalset halduskoormust, tu­ leks levinud biokütuse tootmisviiside jaoks sätestada vai­ keväärtuste loetelu, mida tuleks täiendavate usaldusväärsete andmete kättesaadavaks muutumisel aja­ kohastada ja laiendada. Ettevõtjatel peaks alati olema õigus kasutada nimetatud loetelus kehtestatud biokütuste ja ve­ delate biokütuste kasvuhoonegaasi heitkoguse vähendami­ se taset. Kui tootmisviisidest tuleneva kasvuhoonegaasi vähenemise vaikeväärtus on väiksem kui kasvuhoonegaasi vähendamise nõutav miinimumtase, peaksid tootjad, kes soovivad tõendada, et nad järgivad nimetatud miinimum­ taset, näitama, et nende tootmisprotsessist tulenevad tege­ likud heitkogused on vaikeväärtuste arvutustes eeldatutest väiksemad.

(83) Nimetatud vaikeväärtused tuleb arvutada sõltumatutest teaduslikest ekspertallikatest pärinevate andmete alusel ja vajadusel tuleb neid andmeid ajakohastada, kui nimetatud allikad teevad oma töös edusamme. Komisjon peaks kut­ suma neid allikaid üles, et nad ajakohastamisel käsitleksid viljelusest tulenevaid heitkoguseid, piirkondlike ja kliima­ tingimuste mõju, säästva põllumajanduse ja mahepõlluma­ janduslike meetoditega viljeluse mõju ning ühenduse ja kolmandate riikide tootjate ning kodanikuühiskonna tea­ duslikku panust.

(84) Selleks et mitte soodustada biokütuste ja vedelate biokü­ tuste jaoks vajaliku tooraine viljelust kohtades, kus see tooks kaasa suure kasvuhoonegaasi heitkoguse, tuleks vil­ jelusega seotud vaikeväärtusi kohaldada üksnes nende piir­ kondade suhtes, kus sellise mõju saab täielikult välistada. Ebaproportsionaalse halduskoormuse vältimiseks peaksid liikmesriigid siiski kehtestama viljelusest, sealhulgas väetis­ te kasutamisest tulenevate heitkoguste keskmised riiklikud või piirkondlikud tasemed.

(85) Nõudlus põllumajandusliku tooraine järele kasvab kogu maailmas. Osaliselt rahuldatakse seda nõudlust põlluma­ jandusmaa pindala suurendamise abil. Sellise tõsiselt riku­ tud või tugevalt saastunud maa taastamine, mida ei ole praeguses seisus võimalik põllumajanduse tarvis kasuta­ da, oleks üks võimalus viljelusmaa pindala suurendami­ seks. Kuna biokütuste ja vedelate biokütuste edendamine suurendab nõudlust põllumajandusliku tooraine järele, tu­ leks säästlikkuskavaga edendada taastatud rikutud maa ka­ sutamist. Isegi kui biokütused ise on valmistatud toorainest, mis on kasvatatud juba põllumajanduslikult kasutataval maal, võib biokütuste edendamisest tingitud teravilja nõudluse netosuurenemine põhjustada haritava maa netosuurenemise. See võib toimuda suure süsiniku­ varuga maa-alal, misjuhul toimuks kahjulik süsinikuvaru vähenemine. Nimetatud ohu leevendamiseks on asjakoha­ ne kehtestada kaasnevad meetmed, et julgustada juba põllumajanduslikult kasutatava maa tootlikkuse suurenda­ mist, rikutud maa kasutamist, ning selliste säästvusnõuete kehtestamist, mis oleksid võrreldavad käesolevas direktii­ vis ühenduse biokütuse kasutamise kohta sätestatud nõue­ tega, muudes biokütuseid tarbivates piirkondades. Komisjon peaks välja töötama konkreetsed meetodid, et vähendada miinimumini maakasutuse kaudsetest muutus­ test tingitud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Seda tehes peaks komisjon analüüsima parimate olemasolevate tea­ duslike tõendite põhjal muu hulgas eelkõige maakasutuse kaudsete muutuste teguri lisamist kasvuhoonegaaside heit­ koguste arvutamisse ning vajadust stimuleerida säästlikke biokütuseid, mis vähendavad miinimumini maakasutuse muutuse mõju ja parandavad biokütuste säästlikkust seo­ ses maakasutuse kaudse muutusega. Meetodite väljatööta­ misel peaks komisjon muu hulgas käsitlema selliste biokütuste tootmisest tingitud maakasutuse kaudse muu­ tuse võimalikku mõju, mis on toodetud toiduks mitteka­ sutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lignotselluloosist.

(86) Biokütuste piisava turuosa saavutamiseks on vaja tagada, et turule tuuakse diislikütus, milles on biodiislit rohkem kui standardiga EN590/2004 ette nähtud.

(87) Selleks et kasutatavaid lähteaineid mitmekesistavad biokü­ tused muutuksid kaubanduslikult elujõuliseks, tuleks anda neile eriline kaalukus riiklikes biokütuse alastes kohustustes.

(1)

(2)

(3)

L 140/26 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

(88) On vaja regulaarset aruandlust, et keskenduda jätkuvalt edusammudele taastuvatest energiaallikatest toodetud energia arendamisel riiklikul ja ühenduse tasandil. Liikmes­ riikide esitatavate riiklike taastuvenergia tegevuskavade jaoks on asjakohane nõuda ühtlustatud näidisvormi kasu­ tamist. Nimetatud kavad võiksid sisaldada kavandatud meetmete hinnangulisi kulusid ja tulusid, olemasoleva võr­ gusüsteemi infrastruktuuri vajaliku laiendamise või tugevdamisega seotud meetmeid, soovitusliku kujunemis­ kõveraga nõutavast kõrgema taastuvatest energiaallikatest toodetud energia taseme väljaarendamise hinnangulisi ku­ lusid ja tulusid, teavet siseriiklike toetuskavade kohta ja tea­ vet taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohta uutes või renoveeritud hoonetes.

(89) Toetussüsteemide kavandamisel võivad liikmesriigid soo­ dustada selliste biokütuste kasutamist, mis annavad lisaka­ su – sealhulgas mitmekesistamisega seotud kasu, mida saadakse biokütuste tootmisel jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest, lignotselluloo­ sist ja vetikatest ning kuivade piirkondade kõrbestumise tõ­ kestamiseks kasvatatavatest taimedest, mis ei vaja niisutamist –, võttes nõuetekohaselt arvesse ühelt poolt tra­ ditsioonilistest biokütustest toodetud energiaga ja teiselt poolt lisakasu andvate biokütustega seotud erinevaid kulu­ sid. Liikmesriigid võivad soodustada investeerimist kõne­ aluste ja selliste muude taastuvenergiatehnoloogiate uurimisse ja arendamisse, mis vajavad konkurentsivõime saavutamiseks aega.

(90) Käesoleva direktiivi rakendamisel tuleks vajaduse korral ar­ vesse võtta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaas­ jade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sätteid, eelkõige Euroo­ pa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direk­ tiiviga 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta

(1) ELT L 41, 14.2.2003, lk 26.

rakendatud sätteid.

(91) Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tu­ leks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni ra­ kendusvolituste kasutamise menetlused

(2) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

.

(92) Komisjonile tuleks anda eelkõige volitus kohandada me­ toodilisi põhimõtteid ja väärtusi, mis on vajalikud hinda­ maks, kas säästlikkuse kriteeriumid on biokütuste ja vedelate biokütuste puhul täidetud, kohandada transpordi­ kütuste energiasisaldust tehnika ja teaduse arenguga, keh­ testada suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa määramise kriteeriumid ja geograafilised alad ning

kehtestada tõsiselt rikutud või saastatud maa-ala üksikas­ jalikud määratlused. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sät­ teid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste säte­ tega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(93) Direktiivi 2001/77/EÜ ja direktiivi 2003/30/EÜ sätted, mis kattuvad käesoleva direktiivi sätetega, tuleks välja jätta enne käesoleva direktiivi kõige hilisemat võimalikku sise­ riiklikusse õigusesse ülevõtmise aega. Sätted, milles käsit­ letakse eesmärke ja aruandlust 2010. aastal, peaksid jääma jõusse kuni 2011. aasta lõpuni. Seepärast on vaja direktiivi 2001/77/EÜ ja direktiivi 2003/30/EÜ vastavalt muuta.

(94) Kuna artiklites 17–19 sätestatud meetmed mõjutavad ka siseturu toimimist, ühtlustades säästlikkuse kriteeriume, millele biokütused ja vedelad biokütused peavad käes­ olevas direktiivis sätestatud eesmärkide kohaselt vastama, ja hõlbustades sellega artikli 17 lõike 8 kohaselt liikmesrii­ kidevahelist kaubandust kõnealustele tingimustele vastava­ te biokütuste ja vedelate biokütustega, põhinevad need asutamislepingu artiklil 95.

(95) Säästlikkuskava ei tohiks takistada liikmesriikidel oma toe­ tussüsteemide puhul arvesse võtta kavas kehtestatud mii­ nimumtasemetest suuremat kasu toovate biokütuste ja vedelate biokütuste suuremaid tootmiskulusid.

(96) Kuna käesoleva direktiivi üldeesmärke, nimelt saavutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia 20 % osa­ kaal ühenduse summaarsest energia lõpptarbimisest ja kõi­ kides liikmesriikides 10 % taastuvenergia osakaal transpordis kasutava energia tarbimisest aastaks 2020, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatu­ se tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artik­ lis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses ar­ tiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutami­ seks vajalikust kaugemale.

(97) Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonide­ vahelise kokkuleppe

(3) ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

punktiga 34 julgustatakse liikmes­ riike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult põhjalikult esitatud käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vastavus, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/27

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sel­ lega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuva­ test energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. Selles sätestatakse eeskirjad liikmesriikide vaheliste statistiliste ülekannete, liikmes­ riikide ja kolmandate riikide vaheliste ühisprojektide, päritoluta­ gatiste, haldusmenetluste, teabe ja koolituse kohta ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia juurdepääsu kohta elektrijaotusvõrgule. Sellega kehtestatakse biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse direktiivi 2003/54/EÜ mõisteid.

Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

a) „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia” – taastuva­ test mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleener­ gia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroener­ gia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid;

b) „aerotermiline energia” – õhusoojusena salvestunud energia;

c) „geotermiline energia” – soojusenergiana maapinna all salves­ tunud energia;

d) „hüdrotermiline energia” – pinnavees soojusena salvestuv energia;

e) „biomass” – põllumajandusest (kaasa arvatud taimsed ja loomsed ained), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest, sealhulgas kalandusest ja vesiviljelusest pärit bioloogilise pä­ ritoluga toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagu­ nev fraktsioon;

f) „summaarne energia lõpptarbimine” – energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstusele, transpordi­ sektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike tee­ nuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, sealhulgas elektri ja soojuse tarbimine energiasektoris elektri ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja edastamisel;

g) „kaugküte” või „kaugjahutus” – soojusenergia jaotamine võr­ gu kaudu auru, kuuma vee või jahutatud vedelikena kesksest tootmisallikast mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks või jahutamiseks ruumis või protsessides;

h) „vedelad biokütused” – energia, sealhulgas elektri-, soojus- ja jahutusenergia (välja arvatud transpordi jaoks kasutatava energia) saamiseks kasutatav vedelkütus, mis on toodetud biomassist;

i) „biokütused” – transpordis kasutatav vedel- ja gaaskütus, mis on toodetud biomassist;

j) „päritolutagatis” – elektrooniline dokument, mille ainus ees­ märk on tõendada lõpptarbijale, et teatav osakaal energiast või energiakogus toodeti taastuvatest energiaallikatest, nagu on nõutud direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikes 6;

k) „toetuskava” – liikmesriigi või liikmesriikide rühma rakenda­ tav vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taas­ tuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist, vähendades nimetatud energiaga seotud kulusid, tõstes selle võimalikku müügihinda või suurendades taastuvenergiaalase kohustuse abil või muul viisil sellise energia ostumahtu. See hõlmab investeeringutoetust, maksuvabastusi või maksuvä­ hendusi, maksutagastusi, toetuskavasid taastuvenergia kasu­ tamise kohustuse täitmiseks, sealhulgas toetuskavasid, milles kasutatakse rohelisi sertifikaate, ja otseseid hinnatoetuskava­ sid, sealhulgas soodustariifimakseid ja lisamakseid, kuid ei pea nendega piirduma;

l) „kohustus kasutada taastuvenergiat” – riiklik toetuskava, mil­ lega nõutakse, et energiatootjad võtaksid oma tootmisesse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetavat energiat, et energiatarnijad võtaksid oma tarnimisse teatava osa taas­ tuvatest energiaallikatest toodetud energiat ja energiatarbijad võtaksid oma tarbimisse teatava osa taastuvatest energiaalli­ katest toodetud energiat. See hõlmab kavasid, mille alusel võidakse nimetatud nõudeid täita roheliste sertifikaatide kasutamisega;

m) „tegelik väärtus” – V lisa C osas sätestatud metoodika koha­ selt arvutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine konkreetse biokütuse tootmisprotsessi mõnes etapis või kõi­ kides etappides;

n) „tüüpiline väärtus” – kasvuhoonegaaside heitkoguste vähene­ mise hinnanguline väärtus konkreetse biokütuse tootmisviisi puhul;

o) „vaikeväärtus” – tüüpilisest väärtusest eelnevalt kindlaksmää­ ratud tegurite abil tuletatud väärtus, mida võib käesolevas di­ rektiivis kindlaks määratud tingimustel kasutada tegeliku väärtuse asemel.

L 140/28 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

Artikkel 3

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid ja meetmed

1. Iga liikmesriik tagab, et artiklite 5–11 kohaselt arvutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riik­ lik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud ener­ gia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus. Sellised kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid vastavad eesmärgile saavutada aastaks 2020 taastu­ vatest energiaallikatest toodetud energia vähemalt 20 % osakaal ühenduse summaarsest energia lõpptarbimisest. Selles artiklis sä­ testatud eesmärkide hõlpsamaks saavutamiseks edendab ja ergu­ tab iga liikmesriik energiatõhusust ja energiasäästu.

2. Liikmesriigid võtavad tõhusalt kavandatud meetmeid, taga­ maks et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud I lisa B osas esitatud soovitusliku kujunemiskõveraga.

3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saa­ vutamiseks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta järgmisi meetmeid:

a) toetuskavad;

b) meetmed erinevate liikmesriikide vaheliseks koostööks ja koostööks kolmandate riikidega, et saavutada oma riiklikud üldeesmärgid kooskõlas artiklitega 5–11.

Ilma et see piiraks asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist, on liikmesriikidel õigus kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 5–11 otsustada, millises ulatuses nad toetavad eri liikmesriikides taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat.

4. Liikmesriik tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides on 2020. aastal vähe­ malt 10 % energia lõpptarbimisest transpordisektoris selles liikmesriigis.

Järgmisi sätteid kohaldatakse käesoleva lõike suhtes:

a) nimetaja, see tähendab esimese lõigu kohaldamisel transpor­ disektoris tarbitud koguenergia arvutamiseks võetakse arves­ se ainult bensiini, diislikütust, maantee- ja raudteetranspordis tarbitud biokütust ja elektrienergiat;

b) numeraatori, see tähendab esimese lõigu kohaldamisel trans­ pordisektoris tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia koguse arvutamiseks võetakse arvesse kõikides trans­ pordiliikides tarbitud igat liiki taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat;

c) punktide a ja b kohaldamisel taastuvatest energiaallikatest toodetud ja kõikides elektrisõidukite liikides tarbitud elektri­ energia panuse arvutamiseks võivad liikmesriigid kasutada valikuliselt kas taastuvatest energiaallikatest toodetud elekt­ rienergia keskmist osakaalu ühenduses või taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud elektrienergia osakaalu oma riigis, nagu

seda on mõõdetud kaks aastat enne kõnesolevat aastat. Taas­ tuvatest energiaallikatest toodetud ja elektriliste maanteesõi­ dukite tarbitud elektrienergia arvutamiseks arvestatakse seda tarbimist 2,5 korda suuremana taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia sisendkogusest.

Komisjon esitab vajaduse korral hiljemalt 31. detsembriks 2011 ettepaneku, milles lubatakse teatud tingimustel taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud kogu elektrienergiat kasutada kõikide elek­ trisõidukite käitamiseks.

Komisjon esitab ühtlasi vajaduse korral hiljemalt 31. detsembriks 2011 ettepaneku, mis näeb ette metoodika taastuvatest allikatest pärit vesiniku panuse arvutamiseks kogu kütuste struktuuris.

Artikkel 4

Riiklikud taastuvenergia tegevuskavad

1. Liikmesriik võtab vastu riikliku taastuvenergia tegevuskava. Riiklikes taastuvenergia tegevuskavades sätestatakse liikmesriiki­ de eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud tarbi­ tud energia osakaaluga transpordi-, elektri-, soojus- ja jahutussektoris 2020. aastal, võttes arvesse teiste energiatõhusu­ sega seotud poliitikameetmete mõju energia lõpptarbimisele, ning nende riiklike üldeesmärkide saavutamiseks vajalikud meetmed, sealhulgas kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahelist koostööd, kavandatavaid statistilisi ülekandeid või ühisprojekte käsitlevad meetmed, riiklik poliitika olemasolevate biomassires­ sursside arendamiseks ja uute biomassiressursside erinevaks ka­ sutuseks, ning artiklite 13–19 nõuete täitmiseks võetavad meetmed.

Komisjon võtab hiljemalt 30. juuniks 2009 vastu riiklike taastuv­ energia tegevuskavade näidisvormi. Nimetatud näidisvorm sisal­ dab VI lisas sätestatud miinimumnõudeid. Liikmesriigid järgivad nimetatud näidisvormi riiklike taastuvenergia tegevuskavade esitamisel.

2. Liikmesriigid esitavad oma riikliku taastuvenergia tegevus­ kava komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2010.

3. Liikmesriik avaldab kuus kuud enne riikliku taastuvenergia tegevuskava esitamise tähtpäeva prognoosidokumendi ja esitab selle komisjonile, näidates selles dokumendis:

a) soovitusliku kujunemiskõveraga võrreldes tema hinnanguli­ ne ülemäärane taastuvatest energiaallikatest toodetud ener­ gia kogus, mille võiks vastavalt artiklitele 6–11 teistele liikmesriikidele üle kanda, ning ühisprojektide võimalused kuni aastani 2020; ja

b) tema hinnanguline nõudlus taastuvatest energiaallikatest too­ detud energia järele kuni aastani 2020, mida ei rahuldata ko­ dumaise toodanguga.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/29

See teave võib sisaldada üksikasju kulude ja tulude ning rahasta­ mise kohta. Kõnealust hinnangut ajakohastatakse liikmesriikide aruannetes, nagu on sätestatud artikli 22 lõike 1 punktides l ja m.

4. Liikmesriik, kelle taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vahetult eelneva kahe aasta jooksul I lisa B osas sätestatud soovitusliku kujunemiskõveraga ettenähtust väiksem, esitab komisjonile järgmise aasta 30. juuniks muudetud riikliku taastuvenergia tegevuskava, sätestades piisavad ja proportsionaal­ sed meetmed, et mõistliku ajakava raames järgida taas I lisa B osas esitatud soovituslikku kujunemiskõverat.

Kui liikmesriigil jääb soovitusliku kujunemiskõveraga ettenähtu täitmisest piiratud kogus puudu, võib komisjon, võttes nõueteko­ haselt arvesse liikmesriigi võetavaid praeguseid ja tulevasi meet­ meid, võtta vastu otsuse vabastada liikmesriik kohustusest esitada muudetud riikliku taastuvenergia tegevuskava.

5. Komisjon hindab riiklikke taastuvenergia tegevuskavasid, eelkõige liikmesriikide kavandatud meetmete vastavust artikli 3 lõikele 2. Komisjon võib anda riikliku taastuvenergia tegevuskava või muudetud riikliku taastuvenergia tegevuskava kohta soovituse.

6. Komisjon saadab Euroopa Parlamendile riiklikud taastuv­ energia tegevuskavad ja prognoosidokumendid sellisel kujul, nagu need on avalikustatud artikli 24 lõikes 2 nimetatud läbipaistvus­ platvormil, samuti kõik käesoleva artikli lõikes 5 osutatud soovitused.

Artikkel 5

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamine

1. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal iga liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises arvutatakse järg­ miste elementide liitmisel:

a) taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektri­ energia lõpptarbimine;

b) taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne soojus- ja jahutusenergia lõpptarbimine ning

c) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimi­ ne transpordisektoris.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, elektrit ja vesinikku võetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarse ener­ gia lõpptarbimise arvutamisel arvesse ainult üks kord esimese lõi­ gu punktis a, b või c.

Artikli 17 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei võeta arvesse biokütuseid ja vedelaid biokütuseid, mis ei vasta artikli 17 lõigetes 2–6 sätes­ tatud säästlikkuse kriteeriumidele.

2. Kui liikmesriik leiab, et tal ei ole võimalik vääramatu jõu tõt­ tu saavutada I lisas esitatud tabeli kolmandas veerus sätestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu summaar­ ses energia lõpptarbimises aastal 2020, teatab ta sellest võimali­ kult kiiresti komisjonile. Komisjon võtab vastu otsuse, kas tegemist on vääramatu jõuga. Kui komisjon otsustab, et tegemist on vääramatu jõuga, võtab ta vastu otsuse selle kohta, milliseid kohandusi on vaja teha liikmesriigi summaarsesse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimisse aastaks 2020.

3. Lõike 1 punkti a kohaldamisel arvutatakse taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogusena, välja arvatud elektrienergia tootmine eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades.

Nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mit­ mel kütusel töötavate elektrijaamade puhul võetakse arvesse üks­ nes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Kõnealuse arvutuse eesmärgil arvutatakse iga energiaallika osa selle energiasisalduse alusel.

Hüdro- ja tuuleenergia abil toodetud elektrienergiat võetakse ar­ vesse vastavalt II lisas sätestatud normaliseerimisvalemile.

4. Lõike 1 punkti b kohaldamisel arvutatakse taastuvatest alli­ katest toodetud summaarset soojus- ja jahutusenergia lõpptarbi­ mist sellise taastuvatest energiaallikatest liikmesriigis toodetud kaugkütte ja -jahutuse kogusena, millele on lisatud taastuvatest energiaallikatest pärineva muu energia tarbimine tööstuses, ma­ japidamistes, teenuste-, põllumajandus-, metsandus- ja kalandus­ sektoris kütteks, jahutuseks ja tootmisprotsessiks.

Nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mit­ mel kütusel töötavate elektrijaamade puhul võetakse arvesse üks­ nes seda osa küttest ja jahutusest, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Kõnealuse arvutuse eesmärgil arvutatakse iga energiaallika osa selle energiasisalduse alusel.

Soojuspumpade abil toodetud aerotermilist, geotermilist ja hüdro­ termilist soojusenergiat võetakse lõike 1 punkti b kohaldamisel arvesse tingimusel, et lõplik saadav energiakogus ületab oluliselt soojuspumba käitamiseks kasutatud traditsioonilise energia kogu­ se. Käesoleva direktiivi tähenduses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaks loetav soojuse kogus arvestatakse välja vasta­ valt VII lisas sätestatud meetodile.

Lõike 1 punkti b kohaldamisel ei võeta arvesse soojusenergiat, mis on toodetud passiivsete energiasüsteemide abil, mille puhul ma­ dalam energiatarbimine saavutatakse passiivselt ehituskonstrukt­ sioonide abil või tänu taastutamatutest energiaallikatest toodetud soojusele.

5. III lisas loetletud transpordikütuste energiasisaldus sätesta­ takse kõnealuses lisas. III lisa võib kohandada tehnika ja teaduse arenguga. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 4 sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(1)

L 140/30 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

6. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal ar­ vutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia sum­ maarse lõpptarbimisena, jagatuna kõikidest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimisega, ning seda väljen­ datakse protsendina.

Esimese lõigu kohaldamisel kohandatakse lõikes 1 osutatud sum­ ma vastavalt artiklitele 6, 8, 10 ja 11.

Liikmesriigi summaarse energia lõpptarbimise arvutamisel, et hin­ nata mil määral liikmesriik täidab käesolevas direktiivis sätesta­ tud eesmärke ja soovituslikku kujunemiskõverat, loetakse, et lennundussektoris tarbitud energia kogus ei moodusta protsen­ tuaalselt selle liikmesriigi summaarsest energia lõpptarbimisest rohkem kui 6,18 %. Küprose ja Malta puhul loetakse, et lennun­ dussektoris tarbitud energia kogus ei moodusta protsentuaalselt nende liikmesriikide summaarsest energia lõpptarbimisest roh­ kem kui 4,12 %.

7. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu ar­ vutamisel kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. ok­ toobri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta

(1) ELT L 304, 14.11.2008, lk 1.

sätestatud meetodeid ja mõisteid.

Liikmesriigid tagavad nimetatud valdkondlike ja üldiste osakaalu­ de arvutamiseks kasutatud statistilise teabe ühtsuse ja määruse (EÜ) nr 1099/2008 alusel komisjonile esitatud statistilise teabe ühtsuse.

Artikkel 6

Liikmesriikidevahelised statistilised ülekanded

1. Liikmesriigid võivad kokku leppida teatud koguse taastuva­ test energiaallikatest toodetud energia statistilise ülekande ühest liikmesriigist teise ja kehtestada sellele vastava korra. Ülekantud kogus:

a) arvatakse maha taastuvatest energiaallikatest toodetud ener­ gia kogusest, mida võetakse arvesse ülekandva liikmesriigi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete järgimise hindami­ sel; ning

b) lisatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ko­ gusele, mida võetakse arvesse ülekannet vastuvõtva liikmes­ riigi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete järgimise hindamisel.

Statistiline ülekanne ei mõjuta ülekannet tegeva liikmesriigi riik­ liku eesmärgi saavutamist.

2. Lõikes 1 osutatud kokkuleppeid võib sõlmida üheks või mitmeks aastaks. Nendest teavitatakse komisjoni hiljemalt kolm kuud pärast iga aasta lõppu, mille jooksul need kehtivad. Komis­ jonile saadetav teave sisaldab asjaomase energia kogust ja hinda.

3. Ülekanne jõustub alles siis, kui kõik ülekandesse kaasatud liikmesriigid on ülekandest komisjoni teavitanud.

Artikkel 7

Liikmesriikide ühisprojektid

1. Kaks või enam liikmesriiki võivad teha koostööd igat liiki ühisprojektides, mis on seotud taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega. Kõnealune koos­ töö võib hõlmata eraettevõtjaid.

2. Liikmesriigid teatavad komisjonile nende territooriumil pä­ rast 25. juuni 2009 käivitatud ühisprojektis või suurendatud võimsuse abil käitises, mis on pärast seda kuupäeva renoveeritud, taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahu­ tusenergia osatähtsuse või koguse, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi riiklike üldeesmärkide arvestamisel, et hinnata eesmär­ kide täitmist kooskõlas käesoleva direktiivi nõuetega.

3. Lõikes 2 osutatud teatises:

a) kirjeldatakse kavandatavat käitist või nimetatakse renoveeri­ tud käitis;

b) täpsustatakse käitises toodetud elektri-, soojus- ja jahutus­ energia osakaalu või kogust, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses;

c) nimetatakse liikmesriik, kelle kasuks teatis on tehtud; ja

d) täpsustatakse tervetes kalendriaastates ajavahemikku, mille jooksul käitises taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergiat tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses.

4. Lõike 3 punktis d täpsustatud ajavahemik ei ulatu 2020. aastast kaugemale. Ühisprojekti kestus võib ulatuda 2020. aastast kaugemale.

5. Käesoleva artikli kohast teatist ei muudeta ega tühistata ilma teatist koostava liikmesriigi ja lõike 3 punkti c kohaselt nimeta­ tud liikmesriigi ühise kokkuleppeta.

Artikkel 8

Liikmesriikide ühisprojektide tulemused

1. Kolme kuu jooksul alates artikli 7 lõike 3 punkti d kohaselt täpsustatud ajavahemikku kuuluva iga aasta lõpust esitab artikli 7 kohase teatise koostanud liikmesriik teatise, milles esitatakse:

a) aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud kogu elektri-, soojus- või jahutusenergia nende käitiste kaupa, mil­ le kohta esitati artikli 7 kohane teatis; ning

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/31

b) aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia selliste käitiste kaupa, mida tuleb käsitleda teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses vastavalt teatises esitatud tingimustele.

2. Liikmesriik saadab teatise liikmesriigile, kelle kasuks see tea­ tis on tehtud, ja komisjonile.

3. Selleks, et hinnata käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimist, lõike 1 punkti b koha­ selt teavitatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogus:

a) lahutatakse sellest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogusest, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse lõike 1 kohase teatise välja andnud liikmesriigi poolset nõuete järgimist; ning

b) liidetakse sellele taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogusele, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse lõike 2 kohaselt teatise saanud liik­ mesriigi poolset nõuete järgimist.

Artikkel 9

Liikmesriikide ja kolmandate riikide ühisprojektid

1. Liikmesriik võib (või mitu liikmesriiki võivad) teha koos­ tööd ühe või mitme kolmanda riigiga igat liiki ühisprojektides, mis on seotud taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmi­ sega. Selles koostöös võivad osaleda ka eraettevõtjad.

2. Taastuvatest energiaallikatest kolmandas riigis toodetud elektrit võetakse käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldees­ märkidega seotud nõuete järgimise hindamise eesmärgil arvesse üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) elektrienergia on tarbitud ühenduses, kui on täidetud järgmi­ ne tingimus:

i) päritoluriigi, sihtriigi ja vajadusel iga kolmandast riigist transiitriigi kõik vastutavad põhivõrguettevõtjad on ar­ vesse võetud elektrienergiaga ekvivalentsele elektriener­ gia kogusele määranud ühendusvõimsuse;

ii) riikidevahelise ühenduse ühendusepoolne vastutav põ­ hivõrguettevõtja on arvesse võetud elektrienergiaga ek­ vivalentse elektrienergia koguse bilansigraafikus kindlalt registreerinud; ning

iii) nominaalvõimsus ja taastuvatest energiaallikatest toode­ tud elektrienergia tootmine lõike 2 punktis b osutatud käitises kehtivad sama ajavahemiku kohta;

b) elektrienergia on toodetud hiljuti ehitatud käitises, mis käivi­ tati pärast 25. juuni 2009, või suurendatud võimsuse abil käitises, mis renoveeriti pärast seda kuupäeva lõikes 1 osuta­ tud ühisprojekti raames; ning

c) toodetud ja eksporditud elektrienergia ei ole kolmanda riigi toetuskava kaudu saanud muud toetust, kui käitisele antud investeeringutoetus.

3. Liikmesriigid võivad taotleda komisjonilt luba võtta artik­ li 5 kohaldamisel arvesse kolmandas riigis toodetud ja tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise sellise ühenduse ehitamise tõttu, millel on pikk käivitusaeg, ja seda järgmistel tingimustel:

a) ühenduse ehitamist alustatakse enne 31. detsembrit 2016;

b) ühendust ei ole võimalik käivitada enne 31. detsembrit 2020;

c) ühendust on võimalik käivitada enne 31. detsembrit 2022;

d) pärast ühenduse käivitamist toimub selle kaudu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia eksport ühendusse vastavalt lõikele 2;

e) taotlus on seotud ühisprojektiga, mille puhul täidetakse lõi­ ke 2 punktides b ja c osutatud kriteeriume ning mille raames kasutatakse ühendust pärast selle käivitamist, ja elektriener­ gia kogusega, mis ei ületa pärast ühenduse käivitamist ühen­ dusse eksporditavat kogust.

4. Komisjonile teatatakse kolmanda riigi territooriumil asuvas käitises toodetud elektrienergia osatähtsus või kogus, mida tuleb võtta arvesse artiklis 3 sätestatud ühe või mitme liikmesriigi riik­ like üldeesmärkidega seotud nõuete järgimise hindamiseks. Kui kaasatud on rohkem kui üks liikmesriik, teatatakse komisjonile ni­ metatud osatähtsuse või koguse jaotus liikmesriikide vahel. Nime­ tatud osatähtsus või kogus ei tohi ületada ühendusse tegelikult eksporditud ja ühenduses tarbitud osatähtsust või kogust, mis vas­ tab käesoleva artikli lõike 2 punkti a alapunktides i ja ii osutatud kogusele ja lõike 2 punktis a sätestatud tingimustele. Teatise esi­ tavad kõik liikmesriigid, kelle riikliku üldeesmärgi kasuks elektri­ energia osatähtsust või kogust tuleb arvestada.

5. Lõikes 4 osutatud teatises:

a) kirjeldatakse kavandatavat käitist või nimetatakse renoveeri­ tud käitis;

b) täpsustatakse käitises toodetud elektrienergia protsendimää­ ra või kogust, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi eesmärkide arvestuses, ning ka sellele vastavad rahastamis­ korrad, mille kohta kehtivad konfidentsiaalsusnõuded;

L 140/32 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

c) täpsustatakse tervetes kalendriaastates ajavahemik, mille jooksul elektrienergiat tuleb võtta arvesse liikmesriigi üldees­ märkide arvestuses; ja

d) lisatakse punktide b ja c kohta ning käitises toodetud ja sise­ turul kasutatava elektrienergia osakaalu või koguse kohta sel­ le kolmanda riigi kirjalik tõend, kelle territooriumil käitis käivitatakse.

6. Lõike 5 punktis c täpsustatud ajavahemik ei ulatu 2020. aastast kaugemale. Ühisprojekti kestus võib ulatuda 2020. aastast kaugemale.

7. Käesoleva artikli kohast teatist ei saa muuta ega tühistada ilma teatist koostava liikmesriigi ja lõike 5 punkti d kohaselt ühis­ projekti tõendanud kolmanda riigi ühise kokkuleppeta.

8. Liikmesriigid ja ühendus ergutavad energiaühenduse asuta­ mislepingu asjaomaseid organeid võtma kooskõlas energiaühen­ duse asutamislepinguga meetmeid, mis on vajalikud selleks, et nimetatud asutamislepingu osalised saaksid kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud liikmesriikide vahelist koostööd käsitlevaid sätteid.

Artikkel 10

Liikmesriikide ja kolmandate riikide ühisprojektide tulemused

1. Kolme kuu jooksul alates artikli 9 lõike 5 punkti c kohaselt täpsustatud ajavahemikku kuuluva iga aasta lõpust esitab artikli 9 kohase teatise koostanud liikmesriik teatise, milles esitatakse:

a) kõnealuse aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toode­ tud kogu elektrienergia nende käitiste kaupa, mille suhtes esi­ tati artikli 9 kohane teatis;

b) aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri­ energia selliste käitiste kaupa, mida tuleb käsitleda tema riik­ like üldeesmärkide arvestuses vastavalt artiklis 9 osutatud teatises esitatud tingimustele; ning

c) tõend artikli 9 lõikes 2 sätestatud tingimuste järgimise kohta.

2. Liikmesriik saadab teatise kolmandale riigile, kes on projek­ ti tõendanud kooskõlas artikli 9 lõike 5 punktiga d, ning komisjonile.

3. Käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimise hindamiseks liidetakse lõike 1 punkti b kohaselt teavitatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri­ energia kogus sellele taastuvatest energiaallikatest toodetud ener­ gia kogusele, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse teatise välja andnud liikmesriigi poolset nõuete järgimist.

Artikkel 11

Ühised toetuskavad

1. Ilma et see piiraks artiklis 3 sätestatud liikmesriikide kohus­ tuste täitmist, võivad kaks või enam liikmesriiki vabatahtlikult ot­ sustada oma riiklikud toetuskavad ühendada või neid osaliselt koordineerida. Sellisel juhul võidakse ühe osaleva liikmesriigi ter­ ritooriumil taastuvatest energiaallikatest toodetud energia teatud kogust käsitleda teise osaleva liikmesriigi riikliku üldeesmärgi saa­ vutamise arvestuses, kui asjaomane liikmesriik:

a) teeb ühes liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud energia teatud koguse statistilise ülekande teise liikmesriiki kooskõlas artikliga 6; või

b) kehtestab osalevate liikmesriikide vahel kokku lepitud jaotu­ seeskirja, millega eraldatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogused osalevate liikmesriikide vahel. Sel­ lisest eeskirjast tuleb teavitada komisjoni hiljemalt kolm kuud pärast selle jõustumise esimese aasta lõppu.

2. Kolme kuu jooksul alates iga aasta lõpust esitab iga lõike 1 punkti b kohase teatise koostanud liikmesriik teatise, milles esita­ takse aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud kogu elektri-, soojus- või jahutusenergia, mille kohta jaotuseeskirja rakendatakse.

3. Käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimise hindamiseks jaotatakse kooskõlas lõike­ ga 2 teavitatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia ümber asjaomaste liikmesriikide vahel kooskõlas teavitatud jaotuseeskirjaga.

Artikkel 12

Võimsuse suurenemine

Artikli 7 lõike 2 ja artikli 9 lõike 2 punkti b kohaldamisel käsita­ takse käitise võimsuse suurenemisest tingitud taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energia ühikuid viisil, nagu need oleksid toodetud eraldi käitistes, mis käivitati hetkel, mil võimsuse suure­ nemine aset leidis.

Artikkel 13

Haldusmenetlused, õigusaktid ja eeskirjad

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik loa-, sertifitseerimis- ja litsent­ simismenetlusi käsitlevad riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega tegelevate ettevõtete ja nendega seotud ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuride suhtes ning protsesside suhtes, mil­ lega biomass muundatakse biokütuseks või muudeks energiatoo­ deteks, on proportsionaalsed ja vajalikud.

organisatsiooni erinevust, on riiklike, piirkondlike ja koha-

(1)

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/33

Liikmesriigid võtavad eelkõige asjakohased meetmed, et tagada järgmist:

a) võttes arvesse liikmesriikide haldusstruktuuride ja­

like haldusasutuste asjakohased kohustused loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetluste täitmisel selgelt kooskõlastatud ja määratletud, sealhulgas ruumilise planee­ rimise suhtes, ning planeerimis- ja ehitustaotluste menetle­ miseks on läbipaistvad tähtajad;

b) sobival tasemel tehakse kättesaadavaks mitmekülgne teave taastuvenergiat tootvate käitiste loa-, sertifitseerimis- ja lit­ sentsimistaotluste menetlemise kohta ja taotlejatele kasutada oleva abi kohta;

c) haldusmenetlusi on asjakohasel haldustasandil tõhustatud ja kiirendatud;

d) lubade andmist, sertifitseerimist ja litsentsimist käsitlevad ees­ kirjad on objektiivsed, läbipaistavad, proportsionaalsed, need ei tee vahet taotlejate vahel, ning nende puhul võetakse täiel määral arvesse iga üksiku taastuvenergiatehnoloogia eripära;

e) tarbijate, planeerijate, arhitektide, ehitajate ning seadmete ja süsteemide paigaldajate ja tarnijate makstavad haldustasud on läbipaistvad ja kulupõhised; ning

f) väiksemate projektide ja taastuvatest energiaallikatest ener­ gia tootmise detsentraliseeritud seadmete jaoks kehtestatakse vajadusel lihtsustatud ja vähem koormavad loamenetlused, sh lihtne teatamine juhul, kui seda võimaldab kohaldatav õigus.

2. Liikmesriigid määratlevad selgelt kõik tehnilised kirjeldused, millele taastuvenergia seadmed ja süsteemid peavad vastama, et saada kasu toetuskavadest. Kui on olemas Euroopa standardid, sh ökomärgised, energiamärgised ja muud Euroopa standardiasutus­ te vastu võetud tehnilised võrdlussüsteemid, väljendatakse kõne­ aluseid tehnilisi kirjeldusi vastavalt kõnealustele standarditele. Selliste tehniliste kirjeldustega ei nähta ette seadmete ja süsteemi­ de sertifitseerimise kohta ning need ei tohiks takistada siseturu toimimist.

3. Liikmesriigid soovitavad kõigil osalistel (eelkõige kohalikel ja piirkondlikel haldusasutustel) tagada tööstus- ja elamupiirkon­ dade planeerimisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel selliste seadmete ja süsteemide paigaldamine, mis kasutaksid taas­ tuvatest energiaallikatest toodetud elektrit, kütet ja jahutust ning kaugkütet ja -jahutust. Eelkõige ergutavad liikmesriigid kohalikke ja piirkondlikke haldusasutusi lisama taastuvatest energiaallikatest kütte ja jahutuse vajadusel linnade infrastruktuuri planeerimisse.

4. Liikmesriigid sätestavad oma ehitusalastes õigusaktides ja eeskirjades asjakohased meetmed igat liiki taastuvatest energiaal­ likatest toodetud energia osakaalu suurendamiseks ehitussektoris.

Nimetatud meetmete kehtestamisel või oma piirkondlikes toetus­ kavades võivad liikmesriigid võtta arvesse siseriiklikke meetmeid, mis on seotud energiatõhususe ja koostootmisega ning passiiv­ majade või madal- või nullenergiamajadega.

Vajaduse korral sätestavad liikmesriigid hiljemalt 31. detsembriks 2014 oma ehitusalastes õigusaktides ja eeskirjades või mõnel muul samaväärse mõjuga viisil taastuvatest energiaallikatest pärit energia kasutamise miinimumtaseme uute ja suuremahulisele re­ noveerimisele minevate olemasolevate ehitiste puhul. Liikmes­ riigid lubavad neid miinimumtasemeid muu hulgas saavutada üksnes olulises osakaalus taastuvatest energiaallikatest toodetud kaugkütte ja -jahutuse abil.

Esimese lõigu nõuded kehtivad relvajõudude suhtes vaid sellises ulatuses, mille puhul nende kohaldamine ei ole vastuolus relva­ jõudude tegevuse olemuse ja põhieesmärkidega ning erandina ei kohaldata neid üksnes sõjaliseks otstarbeks kasutatava materjali suhtes.

5. Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2012 annaksid riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi avaliku sektori uued ja suuremahulisele renoveerimisele minevad olemasolevad hooned käesoleva direktiivi raames eeskuju. Muu hulgas võivad liikmes­ riigid lugeda selle kohustuse täidetuks nullenergiamajade standar­ dite järgimise korral või nähes ette, et avalike või era- /üldkasutatavate hoonete katuseid kasutavad kolmandad isikud taastuvatest energiaallikatest energiat tootvateks paigaldusteks.

6. Liikmesriigid soodustavad oma ehitusalaste õigusaktide ja eeskirjadega selliste kütte- ja jahutussüsteemide ja -seadmete ka­ sutamist, mille puhul on energia saadud taastuvatest energiaalli­ katest ja mille abil saavutatakse märkimisväärne energiasääst. Liikmesriigid kasutavad selliste süsteemide ja seadmete kasutami­ se ergutamiseks energia- või ökomärgiseid või muid riigi või ühenduse tasandil koostatud asjakohaseid sertifikaate või standar­ deid, kui need on olemas.

Biomassi puhul soosivad liikmesriigid muundamistehnoloogiaid, millega saavutatav energia muundamise kasutegur on elamutes ja kaubanduses kasutamisel 85 % ning tööstusliku kasutuse puhul vähemalt 70 %.

Soojuspumpade puhul soosivad liikmesriigid selliseid soojuspum­ pasid, mis vastavad komisjoni 9. novembri 2007. aasta otsusega 2007/742/EÜ, millega kehtestatakse elektriga või gaasiga töötavatele soojuspumpadele või gaasiga töötavatele absorbtsioon-soojuspumpadele ühenduse ökomärgise andmise ökoloogilised kriteeriumid,

(1) ELT L 301, 20.11.2007, lk 14.

kehtestatud ökomärgistamise miinimumnõuetele.

L 140/34 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

Kui on olemas vastavad Euroopa standardid, sh ökomärgised, energiamärgised ja muud Euroopa standardiasutuste vastu võetud tehnilised võrdlussüsteemid, edendavad liikmesriigid päikese soo­ jusenergia puhul sertifitseeritud seadmeid ja süsteeme, mis põhi­ nevad nimetatud standarditel.

Süsteemide ja seadmete energia muundamise kasuteguri ning si­ sendi ja väljundi vahelise suhte hindamisel kasutavad liikmesrii­ gid ühenduse menetlusi või nende puudumisel rahvusvahelisi menetlusi, kui sellised menetlused on olemas.

Artikkel 14

Teavitamine ja koolitus

1. Liikmesriigid tagavad, et toetusmeetmeid käsitlev teave te­ hakse kättesaadavaks kõigile asjaomastele osalejatele, näiteks tar­ bijatele, ehitajatele, paigaldajatele, arhitektidele ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamiseks sobivate kütte-, jahutus- ja elektriseadmete ja -süsteemide ning sõidukite tarnijatele.

2. Liikmesriigid tagavad, et kas seadmete või süsteemide tarni­ ja või riigi pädev asutus teeb kättesaadavaks teabe taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust, jahutust ja elektrit kasutavate seadmete ja süsteemide netotulu, kulude ja energiatõhususe kohta.

3. Liikmesriigid tagavad, et sertifitseerimiskavad või samaväär­ sed kvalifitseerimiskavad on kättesaadavad hiljemalt 31. detsemb­ ril 2012 biomassil töötavate väikeste katelde ja ahjude, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia süsteemi­ de, maasoojusel põhinevate süsteemide ning soojuspumpade pai­ galdajate jaoks. Kõnealustes kavades võib vajaduse korral võtta arvesse olemasolevaid skeeme ja struktuure ja need põhinevad IV lisas sätestatud kriteeriumidel. Iga liikmesriik tunnustab teistes liikmesriikides kõnealuste kriteeriumide kohaselt antud sertifikaate.

4. Liikmesriigid avalikustavad teabe lõikes 3 nimetatud serti­ fitseerimiskavade või samaväärsete kvalifitseerimiskavade kohta. Liikmesriigid võivad samuti avalikustada nende paigaldajate nime­ kirja, kes on kvalifitseeritud või sertifitseeritud vastavalt lõikele 3.

5. Liikmesriigid tagavad suuniste avalikustamise kõigile asja­ omastele osalejatele, eelkõige planeerijatele ja arhitektidele, et neil oleks võimalik tööstus- ja elamupiirkondade kavandamisel, pro­ jekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel nõuetekohaselt kaalu­ da taastuvate energiaallikate, suure tõhususega tehnoloogiate ning kaugkütte ja -jahutuse optimaalset kombinatsiooni.

6. Liikmesriigid töötavad kohalike ja piirkondlike ametiasu­ tuste osalemisel välja sobivad teavitus-, teadlikkuse tõstmise, juhendamis- või koolitusprogrammid, et teavitada elanikke taas­ tuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kasust ja praktilistest üksikasjadest.

Artikkel 15

Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- ja jahutusenergia päritolutagatised

1. Selleks, et esitada lõpptarbijatele andmed energiatarnija energiakasutuse struktuuris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu või koguse kohta kooskõlas direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikega 6, tagavad liikmesriigid, et taastuva­ test energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu on võimalik tagada sellisena, nagu see on sätestatud käesolevas direktiivis, vas­ tavalt objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

2. Selleks tagavad liikmesriigid, et päritolutagatis antakse väl­ ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootja taotluse alusel. Liikmesriigid võivad korraldada päritolutagatise väljaandmise taastuvatest energiaallikatest soojus- ja jahutus­ energia tootjate taotluse alusel. Sellise korra juures võib kohal­ dada minimaalset võimsuspiiri. Päritolutagatise standardühik on 1 MWh. Iga toodetud energiaühiku kohta antakse välja üks päritolutagatis.

Liikmesriigid tagavad, et taastuvatest energiaallikatest toodetud sama energiaühik võetakse arvesse ainult üks kord.

Liikmesriigid võivad sätestada, et toetust ei anta tootjale, kui kõ­ nealune tootja saab päritolutagatise sama taastuvatest energiaalli­ katest toodetud energia kohta.

Päritolutagatist ei kasutata tõendamaks liikmesriigi poolt artikli 3 sätete järgimist. Päritolutagatise ülekandmine, kas eraldi või koos energia füüsilise ülekandmisega, ei mõjuta liikmesriikide otsust kasutada statistilisi ülekandeid, ühisprojekte või ühiseid toetuska­ vasid eesmärkide saavutamiseks, või taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimise arvutamist vastavalt artiklile 5.

3. Päritolutagatist võib kasutada ainult 12 kuu jooksul pärast sellele vastava energiaühiku tootmist. Päritolutagatis tühistatakse pärast kasutamist.

4. Liikmesriigid või määratud pädevad asutused teostavad jä­ relevalvet päritolutagatiste väljaandmise, ülekandmise ja tühista­ mise üle. Määratud pädevatel asutustel on eraldiseisvad piirkondlikud vastutusalad ja nad on sõltumatud tootmise, kau­ plemise ja tarnimisega seotud tegevustest.

5. Liikmesriigid või määratud pädevad asutused seavad sisse asjakohased mehhanismid tagamaks, et päritolutagatised antakse välja, kantakse üle ja tühistatakse elektrooniliselt ja et need on täp­ sed, usaldusväärsed ja pettusekindlad.

6. Päritolutagatises täpsustatakse vähemalt järgmine:

a) energiaallikas, mille abil energia toodeti, ning tootmise algus- ja lõppkuupäev;

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/35

b) kas see on seotud:

i) elektriga või

ii) soojus- või jahutusenergiaga;

c) selle käitise nimi, asukoht, liik ja võimsus, kus energia toodeti;

d) kas ja kui suures ulatuses oli käitis saanud investeeringutoe­ tust, ning kas ja kui suures ulatuses oli energiaühik saanud muul viisil toetust riikliku toetuskava kaudu, ja toetuskava liik;

e) käitise käivitamise kuupäev; ja

f) väljaandmise kuupäev ja riik ning kordumatu identifitseerimisnumber.

7. Kui elektrienergia tarnija peab tõendama taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energia osakaalu või kogust oma energia­ kasutuse struktuuris vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6, võib ta selleks kasutada oma päritolutagatisi.

8. Päritolutagatistele vastav taastuvatest energiaallikatest too­ detud energia kogus, mille energiatarnija on üle kandnud kolman­ dale osapoolele, arvatakse maha taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalust tema energiakasutuse struktuuris di­ rektiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikes 6 osutatud tähenduses.

9. Liikmesriigid tunnustavad teiste liikmesriikide poolt käes­ oleva direktiivi kohaselt välja antud päritolutagatisi ainsa tõendi­ na lõikes 1 ja lõike 6 punktides a–f nimetatud asjaolude tõendamiseks. Liikmesriik võib päritolutagatise tunnustamisest keelduda ainult juhul, kui tal on hästi põhjendatud kahtlused sel­ le täpsuse, usaldusväärsuse või tõelevastavuse suhtes. Liikmesriik teatab komisjonile sellisest keeldumisest ja selle põhjendusest.

10. Kui komisjon leiab, et päritolutagatise tunnustamisest keel­ dumine ei ole põhjendatud, võib komisjon vastu võtta otsuse, mil­ lega nõutakse, et kõnealune liikmesriik seda tunnustaks.

11. Liikmesriik võib kooskõlas ühenduse õigusega kehtestada objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid päritolutagatise kasutamiseks, täites direktiivi 2003/54/EÜ artik­ li 3 lõikes 6 sätestatud kohustusi.

12. Kui energiatarnijad turustavad tarbijatele taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energiat, viidates taastuvatest energiaallika­ test toodetud energia keskkonnaalasele või muule kasule, võivad liikmesriigid nõuda, et energiatarnijad avaldaksid kokkuvõtlikult teabe, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogust või osatähtsust selliste käitiste või suurendatud võimsuste kohta, mis on käivitatud pärast 25. juuni 2009.

Artikkel 16

Juurdepääs võrkudele ja võrkude kasutamine

1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed elektrisüsteemi turvalist toimimist võimaldavate ülekande- ja jaotusvõrgu infrast­ ruktuuri, arukate võrkude, hoidlate ja elektrisüsteemide väljaaren­ damiseks ning taastuvatest energiaallikatest pärit elektri tootmise edasise arengu võimaldamiseks, sh liikmesriikide vaheliste ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühenduste väljaaren­ damiseks. Liikmesriigid võtavad samuti asjakohased meetmed, et kiirendada võrgusüsteemi infrastruktuuri loamenetlusi ja koordi­ neerida võrgusüsteemi infrastruktuuri heakskiitmist haldamise ja planeerimisega seotud menetlustes.

2. Vastavalt nõuetele, mis on seotud võrgusüsteemi usaldus­ väärsuse ja ohutuse säilitamisega, pädevate riiklike asutuste poolt kindlaks määratud läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kritee­ riumide alusel liikmesriigid:

a) tagavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad garanteerivad oma territooriumil taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri­ energia edastamise ja jaotamise;

b) sätestavad ka taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri­ energia kas eelistatud või tagatud juurdepääsu võrgusüsteemile;

c) tagavad, et elektri tootmisseadmete dispetšjuhtimisel seavad põhivõrguettevõtjad esikohale taastuvaid energiaallikaid ka­ sutavad tootmisseadmed, niivõrd kui riigisisese elektrisüstee­ mi turvaline toimimine seda võimaldab ning tuginedes läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Liikmesriigid tagavad, et võetakse asjakohaseid võrgu ja tur­ uga seotud operatiivmeetmeid, et minimeerida taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia piirangud. Kui võe­ takse olulisi meetmeid taastuvate energiaallikate piiramiseks, et tagada riigisisese elektrisüsteemi turvalisus ja varustuskind­ lus, tagavad liikmesriigid, et vastutav põhivõrguettevõtja an­ nab pädevale reguleerivale asutusele kõnealuste meetmete kohta aru ning teatab, missuguseid parandusmeetmeid ta ka­ vatseb võtta, et hoida ära ebakohaseid piiranguid.

3. Liikmesriigid nõuavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad koostaksid ja avalikustaksid standardeeskirjad, milles käsitletakse kulude kandmist ja jagamist seoses tehniliste kohandustega (näi­ teks võrguga liitumised ja võrgu arendustööd, võrgu toimimise parandamine ja võrgureeglite mittediskrimineeriva rakendamise eeskirjad), mida on vaja, et kaasata uusi tootjaid, kes varustavad ühendatud võrku taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiaga.

Kõnealused eeskirjad tuginevad objektiivsetel, läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mille kohaselt võetakse eelkõige arvesse kõiki kõnealuste tootjate võrku liitmise kulusid ja tulusid ning äärealadel ja madala rahvastikutihedusega piirkonda­ des asuvate tootjate konkreetset olukorda. Eeskirjadega võidakse ette näha eri tüüpi liitumist.

(1)

L 140/36 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

4. Vajadusel võivad liikmesriigid põhi- ja jaotusvõrguettevõt­ jatelt nõuda lõikes 3 nimetatud kulude täielikku või osalist kand­ mist. Liikmesriigid vaatavad lõikes 3 osutatud kulude kandmist ja jagamist käsitlevad eeskirjad ja raamistiku üle ning võtavad nen­ de parandamiseks vajalikud meetmed 30. juuniks 2011 ning see­ järel iga kahe aasta järel, et tagada kõnealuses lõikes osutatud uute tootjate kaasamine.

5. Liikmesriigid nõuavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad esi­ taksid uutele, süsteemiga liitumist soovivatele taastuvatest ener­ giaallikatest energia tootjatele ammendava ja vajaliku nõutud teabe, sealhulgas:

a) ammendava ja üksikasjaliku liitumiskulude kalkulatsiooni;

b) võrguga liitumise taotluse vastuvõtmise ja menetlemise mõistliku ja täpse ajakava;

c) kavandatava võrguga liitumise mõistliku soovitusliku ajakava.

Liikmesriigid võivad lubada võrguga liituda soovivatel taastuva­ test energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjatel välja kuulu­ tada liitumistööde pakkumismenetluse.

6. Lõikes 3 osutatud kulude jaotamine toimub mehhanismi abil, mis tugineb objektiivsetel, läbipaistvatel ja mittediskriminee­ rivatel kriteeriumidel, mille kohaselt võetakse arvesse nii algselt ja hiljem liitunud tootjate kui ka põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate lii­ tumistest saadud kasu.

7. Liikmesriigid tagavad, et edastamis- ja jaotustariifide määra­ mine ei ole diskrimineeriv taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia suhtes, eelkõige selle taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia suhtes, mida toodetakse äärealadel, sh näi­ teks saartel, ning madala rahvastikutihedusega piirkondades. Liikmesriigid tagavad, et ülekande- ja jaotustariifide määramine ei ole diskrimineeriv taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi suhtes.

8. Liikmesriigid tagavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate määratavad, taastuvaid energiaallikaid kasutavate elektrijaamade toodetud elektrienergia edastamis- ja jaotustariifid kajastaksid tu­ lukust, mis tuleneb elektrijaama liitumisest võrguga. Selline tulu­ kus võib tekkida madalpingevõrgu otsesel kasutamisel.

9. Vajaduse korral hindavad liikmesriigid gaasivõrgu infrast­ ruktuuri laiendamise vajadust, et hõlbustada taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud gaasi kaasamist.

10. Vajaduse korral nõuavad liikmesriigid, et nende territoo­ riumil asuvad ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjad avalikustaksid tehnilised eeskirjad kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ (maagaasi

siseturu ühiseeskirjade kohta)

(1) ELT L 176, 15.7.2003, lk 57.

artikliga 6, eelkõige seoses võrg­ uga ühendamise eeskirjadega, mis sisaldavad nõudeid gaasi kvali­ teedi, lõhnastamise ja surve kohta. Liikmesriigid nõuavad samuti, et ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjad avalikustaksid taastuvate gaasiallikate võrku ühendamise tariifid, mis põhineksid läbipaist­ vatel ja mittediskrimineerivatel standarditel.

11. Liikmesriigid hindavad oma riiklikes taastuvenergia tege­ vuskavades vajadust rajada uus, taastuvaid energiaallikaid kasutav kaugkütte ja -jahutuse infrastruktuur, mida on vaja artikli 3 lõi­ kes 1 osutatud 2020. aasta riikliku eesmärgi saavutamiseks. Ni­ metatud hindamise põhjal võtavad liikmesriigid vajaduse korral kaugkütte infrastruktuuri väljaarendamiseks vajalikud meetmed, et võimaldada biomassist, päikeseenergia- ja geotermilistest sead­ metest pärit kütte ja jahutuse tootmise arengut.

Artikkel 17

Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid

1. Sõltumata sellest, kas tooraine on viljeletud ühenduse terri­ tooriumil või väljaspool seda, võetakse biokütustest ja vedelatest biokütustest toodetud energiat arvesse punktides a, b ja c osuta­ tud eesmärkidel üksnes siis, kui need vastavad lõigetes 2–6 sätes­ tatud säästlikkuse kriteeriumidele:

a) käesolevas direktiivis sätestatud riiklike eesmärkide kohta sä­ testatud nõuete järgimise hindamine;

b) taastuvenergiaga seotud kohustuste täitmise hindamine;

c) biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise eest rahalise toe­ tuse saamise tingimustele vastamine.

Jäätmetest ja jääkidest (välja arvatud põllumajanduslikust tootmi­ sest, vesiviljelusest, kalandusest ja metsatööstusest pärit jääkidest) toodetud biokütused ja vedelad biokütused peavad siiski selleks, et neid punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetaks, vastama üksnes lõikes 2 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.

2. Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine tänu biokü­ tuste ja vedelate biokütuste kasutamisele on vähemalt 35 %.

Alates 1. jaanuarist 2017 on lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähe­ nemine tänu biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisele vähe­ malt 50 %. Alates 1. jaanuarist 2018 on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine vähemalt 60 % biokütuste ja vedelate biokütuste osas, mis on toodetud käitistes, mis alustasid tootmist 1. jaanuaril 2017 või hiljem.

(1)

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/37

Biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tulenevat kasvu­ hoonegaaside heitkoguste vähenemist arvutatakse vastavalt artik­ li 19 lõikele 1.

23. jaanuaril 2008 tegutsevates käitistes toodetud biokütuste ja vedelate biokütuste puhul kohaldatakse esimest lõiku alates 1. ap­ rillist 2013.

3. Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid ei valmistata toorai­ nest, mis on saadud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida jaanuaris 2008 või pärast seda ise­ loomustas üks järgmistest seisunditest, olenemata sellest, kas seda maatükki iseloomustab see seisund ka praegu:

a) looduslikult tekkinud mets ja muu metsamaa, st looduslike liikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgeid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud;

b) maa-alad, mis on määratud:

i) õigusaktide alusel või asjakohase pädeva asutuse poolt looduskaitsealadeks või

ii) haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüstee­ mide või liikide kaitsealadeks, mida on tunnustatud rah­ vusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu koostatud loete­ ludesse, tingimusel et neid tunnustatakse vastavalt artik­ li 18 lõike 4 teisele lõigule;

kui ei esitata tõendeid, et asjaomase tooraine tootmine ei ol­ nud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus;

c) suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa, mis on:

i) looduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta jääks rohu­ maaks ja mis säilitab loodusliku liigilise koostise ja öko­ loogilised omadused ning protsessid; või

ii) mittelooduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta ei jääks rohumaaks ja mis on liigirikas ja rikkumata, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik rohumaa seisundi säilimiseks.

Komisjon kehtestab kriteeriumid ja geograafilise ulatuse, et mää­ rata kindlaks, milline rohumaa kuulub esimese lõigu punkti c al­ la. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4. Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid ei valmistata toorai­ nest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida 1. jaanuaril 2008 iseloomustas üks järgmistest seisunditest, kuid mida see seisund enam ei iseloomusta:

a) märgalad, see tähendab pidevalt või suurema osa aastast vee­ ga kaetud või veest küllastunud maa-alad;

b) püsivalt metsastatud alad, see tähendab üle ühe hektari suu­ rused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud, mil­ le võrade liitus on üle 30 %, või mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda;

c) üle ühe hektari suurused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega 10–30 %, või puud, mis suu­ davad in situ kõnealuste künnisteni jõuda, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et maa-ala süsivesinikuvaru enne ja pä­ rast kasutuselevõttu on niisugune, et kui kasutada V li­ sa C osas sätestatud metoodikat, on käesoleva artikli lõikes 2 esitatud tingimused täidetud.

Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata, kui tooraine hankimise ajal iseloomustas maa-ala sama seisund kui 2008. aasta jaanuaris.

5. Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid ei valmistata toorai­ nest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris tur­ baraba, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist.

6. Ühenduses kasvatatud põllumajanduslik tooraine, mida ka­ sutatakse lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuste ja vedelate biokütuste tootmiseks, saadakse vastavalt nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuska­ vade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks)

(1) ELT L 30, 31.1.2009, lk 16.

II lisa punktis A pealkirja all „Keskkond” ja punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt kõnealuse mää­ ruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele.

7. Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nende kolmandate riikide ja liikmesriikide kohta, kes on ühenduses tarbitavate biokütuste või biokütuste tooraine oluliseks allikaks, ja lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise ning pinnase, vee ja õhu kaitseks võetud riiklike meetmete kohta. Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal.

L 140/38 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõu­ kogule aruande mõju kohta, mida kasvav nõudlus biokütuste jä­ rele avaldab sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ühenduses ja kolmandates riikides, samuti ühenduse biokütusepoliitika mõju kohta toiduainete taskukohase hinnaga kättesaadavusele, eelkõi­ ge arengumaade elanikele, ning üldisemate arenguküsimuste koh­ ta. Aruandes käsitletakse maakasutusõiguste järgimist. Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine oluliseks alli­ kaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja raken­ danud kõik järgmised Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonid:

— sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioon (nr 29);

— ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konvent­ sioon (nr 87);

— organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kait­ se konventsioon (nr 98);

— konventsioon mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise koh­ ta võrdväärse töö eest (nr 100);

— sunniviisilise töö kaotamise konventsioon (nr 105);

— töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon (nr 111);

— töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon (nr 138);

— lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivita­ matu keelustamise konventsioon (nr 182).

Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine olu­ liseks allikaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja rakendanud:

— Cartagena bioohutuse protokolli;

— ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvaheli­ se kauplemise konventsiooni.

Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal. Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta, eelkõige juhul, kui on ole­ mas tõendid, et biokütuse tootmine avaldab olulist mõju toidu­ ainete hindadele.

8. Liikmesriigid ei keeldu muudel säästlikkusega seotud põh­ justel käesoleva artikli kohaselt saadud biokütuste ja vedelate bio­ kütuste arvessevõtmisest lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel.

9. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2009 aruande biomassi energiaalase kasutusega (välja arvatud biokütused ja ve­ delad biokütused) seotud säästlikkuskava nõuete kohta. Nimeta­ tud aruandele lisatakse vajadusel Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks ettepanekud biomassi muude energiaalaste kasutustega seo­ tud säästlikkuskava kohta. Nimetatud aruanne ja selles sisalduvad ettepanekud põhinevad parimatel kättesaadavatel teaduslikel tõenditel, võttes arvesse uusi arenguid innovatsiooniprotsessis. Kui sellel eesmärgil tehtud analüüs näitab, et asjakohane oleks teha parandusi seoses metsa biomassiga, V lisas sätestatud arves­ tusmeetodiga või biokütuste ja vedelate biokütuste suhtes raken­ datud süsinikuvaru säästlikkuse kriteeriumidega, esitab komisjon vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule samaaegselt ettepanekud nende küsimuste käsitlemiseks.

Artikkel 18

Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine

1. Kui biokütuseid ja vedelaid biokütuseid tuleb arvesse võtta artikli 17 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel, nõua­ vad liikmesriigid ettevõtjatelt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise tõestamist. Sel põhjusel nõua­ vad nad, et ettevõtjad kasutaksid massibilansisüsteemi, mis:

a) võimaldab omavahel segada saadetisi, mis sisaldavad erine­ vate säästlikkuse näitajatega toorainet või biokütust;

b) nõuab, et seguga oleks seotud teave punktis a osutatud saa­ detise säästlikkuse näitajate ja suuruste kohta; ning

c) näitab, et segust eemaldatud kõigi saadetiste summat kirjel­ datakse nii, nagu sellel oleks samad säästlikkuse näitajad ja sa­ mad kogused kui segule lisatud kõigi saadetiste summal.

2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aasta­ tel 2010 ja 2012 aruanded lõikes 1 kirjeldatud massibilansi kont­ rollimeetodi toimimise kohta ja mõne või kõigi uut tüüpi tooraine, biokütuse või vedelate biokütustega seotud muu kont­ rollimeetodi kasutuselevõtmise võimaluste kohta. Oma hinnan­ gus käsitleb komisjon selliseid kontrollimeetodeid, mille puhul ei pea teave säästlikkuse näitajate kohta olema füüsiliselt seotud konkreetse saadetise või seguga. Hinnangus võetakse arvesse vajadust säilitada kontrollisüsteemi terviklikkus ja tõhusus ning vältida samal ajal tarbetut koormust tööstusharule. Aruan­ dele lisatakse vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks ettepanekud muude kontrollimeetodite kasutuselevõtmise kohta.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/39

3. Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ettevõtjate poolt usaldusväärse teabe esitamine ning et teha liikmesriikide nõudmi­ sel kättesaadavaks andmed, mida kasutati teabe koostamisel. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad tagaksid esitatava teabe asja­ kohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ning esitak­ sid tõendid selle teostamise kohta. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad. Samuti hinnatakse selle käigus proovivõtu tihe­ dust ja metoodikat ning andmete stabiilsust.

Esimeses lõigus nimetatud teave sisaldab eelkõige teavet vas­ tavuse kohta artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kri­ teeriumidele, asjakohast ja piisavat teavet pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ja veepuuduse all kannata­ vates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks võetud meetmete kohta ning asjakohast ja piisavat teavet artikli 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste arvessevõtmiseks võetud meetmete kohta.

Vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele koos­ tab komisjon nimekirja esimeses kahes lõigus nimetatud asjako­ hase ja piisava teabe kohta. Komisjon tagab eelkõige, et nimetatud teabe esitamine ei tekitaks ülemäärast halduskoormust ettevõtja­ tele üldiselt ja eelkõige väikemaapidajatele, tootjate organisatsioo­ nidele ja kooperatiividele.

Käesolevas lõikes sätestatud kohustusi kohaldatakse nii ühendu­ ses toodetud kui imporditud biokütuste ja vedelate biokütuste korral.

Liikmesriigid esitavad käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud teabe kokkuvõtlikul kujul komisjonile. Komisjon avaldab selle teabe kokkuvõtte artiklis 24 nimetatud läbipaistvusplatvormil, säilitades samal ajal tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

4. Ühendus püüab sõlmida kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolseid lepinguid, mis sisaldavad sätteid käesoleva direk­ tiivi säästlikkuse kriteeriumidele vastavate säästlikkuse kriteeriu­ mide kohta. Kui ühendus on sõlminud lepingud, mis sisaldavad sätteid artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumi­ de kohta, võib komisjon otsustada, et nimetatud lepingutega on tõestatud, et kõnealustes riikides kasvatatud toorainest toodetud biokütused ja vedelad biokütused vastavad kõnealustele säästlik­ kuse kriteeriumidele. Nimetatud lepingute sõlmimisel tuleb nõue­ tekohaselt arvesse võtta meetmeid niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenu­ seid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), meetmeid pinnase, vee ja õhu kaitseks, kaudseid maakasutuse muudatusi ja rikutud maa taastamist, veepuuduse all kannatavates piirkonda­ des liigse veetarbimise ärahoidmist ning artikli 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimusi.

Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud rahvusvahelised või riiklikud kavad, millega kehtestatakse standardid biomassist too­ dete tootmise kohta, sisaldavad täpseid andmeid artikli 17 lõike 2 kohaldamise eesmärgil või et kõnealuste kavadega tõestatakse, et biomassi saadetised vastavad artikli 17 lõigetes 3–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele. Komisjon võib otsustada, et nimeta­ tud kavad sisaldavad täpseid andmeid, mis annavad teavet meet­ mete kohta, mida on võetud niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ning veepuuduse all kan­ natavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks ja artik­ li 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste kohta. Komisjon võib samuti tunnustada maa-alasid selliste haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud va­ litsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvara­ de ja Looduskaitse Ühingu poolt koostatud loeteludesse artikli 17 lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud eesmärkidel.

Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusva­ helised kavad, millega mõõdetakse kasvuhoonegaaside vähene­ mist, sisaldavad täpseid andmeid artikli 17 lõike 2 kohaldamiseks.

Komisjon võib otsustada, et maa, mis on hõlmatud tõsiselt riku­ tud või tugevalt saastunud maa parandamise riikliku või piirkond­ liku taastamisprogrammiga, vastab V lisa C osa punktis 9 osutatud kriteeriumidele.

5. Komisjon võtab käesoleva artikli lõike 4 kohaseid otsuseid vastu üksnes siis, kui asjaomane leping või kava vastab asjakohas­ tele usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja sõltumatu auditi standardi­ tele. Kasvuhoonegaaside vähenemise mõõtmise kavad peavad vastama ka V lisa metodoloogilistele nõuetele. Artikli 17 lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud suure bioloogilise mitmekesisu­ sega alade puhul peavad selliste alade nimekirjad vastama piisa­ vatele objektiivsusstandarditele, olema kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega ning nägema ette asjakohased edasikaebamismenetlused.

6. Lõike 4 kohased otsused võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele. Sellised otsused kehtivad kuni viis aastat.

7. Kui ettevõtja esitab tõendeid või andmeid, mis on saadud vastavalt lepingule või kavale, mille suhtes on tehtud lõike 4 ko­ hane otsus (vastavalt kõnealuse otsuse ulatusele), ei nõua liikmes­ riik tarnijalt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide järgimise tõendamiseks täiendavate tõendite ega käesoleva artikli lõike 3 teises lõigus nimetatud meetmete kohta teabe esitamist.

8. Komisjon uurib liikmesriigi taotlusel või omal algatusel artikli 17 kohaldamist seoses biokütuse või vedela biokütuse alli­ kaga ning otsustab kuue kuu jooksul alates taotluse kättesaami­ sest vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele, kas

(1)

L 140/40 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

asjaomane liikmesriik võib võtta kõnealusest allikast pärit biokü­ tust või vedelat biokütust arvesse artikli 17 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel.

9. Hiljemalt 31. detsembriks 2012 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis käsitleb järgmist:

a) säästlikkuse kriteeriume käsitleva teabe esitamiseks loodud süsteemi tõhusust ning

b) kas õhu, pinnase ja vee kaitseks on võimalik ja asjakohane kehtestada kohustuslikke nõudeid, võttes arvesse uusimaid teaduslikke tõendeid ja ühenduse rahvusvahelisi kohustusi.

Komisjon teeb vajaduse korral ettepanekuid parandusmeetmete kohta.

Artikkel 19

Biokütustest ja vedelatest biokütustest tulenevate kasvuhoonegaaside mõju arvutamine

1. Artikli 17 lõike 2 kohaldamisel arvutatakse biokütuste ja ve­ delate biokütuste kasutamisest tulenevat kasvuhoonegaaside heit­ koguste vähenemist järgmiselt:

a) kui tootmisviisidest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguse vähenemise vaikeväärtus on sätestatud V lisa A või B osas ja kui kõnealuste biokütuste või vedelate biokütuste V lisa C osa punkti 7 kohaselt arvutatav el väärtus on võrdne nulliga või nullist väiksem, kasutades seda vaikeväärtust; või

b) kasutades V lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvu­ tatud tegelikku väärtust või

c) kasutades väärtust, mis on arvutatud V lisa C osa punktis 1 esitatud valemi tegurite summana, milles mõne teguri puhul võib kasutada V lisa D või E osa summeerimata vaikeväärtu­ si, ning kõigi teiste tegurite jaoks V lisa C osas sätestatud me­ toodika kohaselt arvutatud tegelikke väärtusi.

2. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 31. märtsiks 2010 aruande, mis sisaldab loetelu nende territooriumi alade koh­ ta, mis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta mää­ ruse (EÜ) nr 1059/2003 (millega kehtestatakse ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS))

(1) ELT L 154, 21.6.2003, lk 1.

kohaselt liigitatakse statisti­ liste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 2. või madalamale tasan­ dile, kus põllumajandusliku tooraine viljelusest tekkivad tüüpilised kasvuhoonegaaside heitkogused on eelduste kohaselt käesoleva direktiivi V lisa D osas pealkirja all „Viljeluse summee­ rimata vaikeväärtused” esitatud heitkogustest väiksemad või nen­ dega võrdsed, lisades aruandele meetodi kirjelduse ja kõnealuse loetelu koostamiseks kasutatud andmed. Nimetatud meetodi pu­ hul võetakse arvesse pinnase omadusi, kliimat ning eeldatavat tooraine saagist.

3. Biokütuste jaoks V lisa A osas sätestatud vaikeväärtusi ning biokütuste ja vedelate biokütuste puhul V lisa D osas sätestatud viljeluse summeerimata vaikeväärtusi kohaldatakse üksnes siis, kui tooraine on:

a) viljeletud väljaspool ühendust;

b) viljeletud ühenduses aladel, mis on lisatud lõikes 2 osutatud loeteludesse või

c) põllumajandusest, vesiviljelusest ja kalandusest pärit jääkidest erinevad jäätmed ja jäägid.

Biokütuste ja vedelate biokütuste puhul, mis ei kuulu punktide a, b ega c alla, kasutatakse viljeluse tegelikke väärtusi.

4. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hilje­ malt 31. märtsiks 2010 aruande selliste kolmandates riikides asu­ vate alade loetelu koostamise teostatavuse kohta, kus põllumajandusliku tooraine kasvatamisest tekkivad tüüpilised kasvuhoonegaaside heitkogused on eelduste kohaselt V lisa D osas pealkirja all „viljelus” registreeritud heitkogustest väiksemad või nendega võrdsed, ning lisab aruandele võimaluse korral sellise loetelu ning kõnealuse loetelu koostamiseks kasutatud meetodi kirjelduse ja andmed. Vajaduse korral lisatakse aruandele asjako­ hased ettepanekud.

5. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2012 ning pärast seda iga kahe aasta järel aruande V lisa B ja E osa prognoositavate tüüpiliste ja vaikeväärtuste kohta, pöörates erilist tähelepanu transpordist ja töötlemisest tulenevatele heitkogustele, ning võib vajaduse korral otsustada väärtusi korrigeerida. Kõnealused meet­ med, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 4 osutatud kont­ rolliga regulatiivmenetlusele.

6. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2010 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles antakse ülevaade kaud­ sete maakasutuse muudatuste mõju kohta kasvuhoonegaasi heit­ kogustele ning käsitletakse nimetatud mõju vähendamise viise. Aruandele lisatakse vajaduse korral ettepanek, mis põhineb pari­ matel kättesaadavatel teaduslikel tõenditel, sisaldades konkreet­ seid meetodeid, et võtta arvesse kaudsetest maakasutuse muudatustest tingitud süsinikuvaru muudatustest tulenevaid heit­ koguseid, tagades vastavuse käesoleva direktiiviga, eelkõige artik­ li 17 lõikega 2.

See ettepanek sisaldab vajalikke kaitsemeetmeid, et tagada kind­ lus enne kõnealuste meetodite kohaldamist tehtud investeeringu­ tele. Nendele käitistele, mis tootsid biokütust enne 2013. aasta lõppu, ei too esimeses lõigus osutatud meetmete kohaldamine enne 31. detsembrit 2017 kaasa seda, et nendes käitistes toode­ tud biokütuseid ei peeta käesolevas direktiivis sätestatud säästlik­ kuse nõuetele vastavaks, kui neid muidu oleks nõuetele vastavaks peetud, eeldusel et nende biokütuste abil saavutatakse kasvuhoo­ negaaside heitkoguste vähemalt 45 % vähendamine. Seda kohal­ datakse biokütuste käitiste mahtudele 2012. aasta lõpust.

Euroopa Parlament ja nõukogu püüavad hiljemalt 31. detsemb­ riks 2012 võtta vastu otsused selliste komisjoni esitatud ettepa­ nekute kohta.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/41

7. V lisa võib kohandada tehnika ja teaduse arenguga, sealhul­ gas lisades sama või muu tooraine puhul täiendavate biokütuste tootmisviiside väärtused ning kohandades C osas sätestatud me­ toodikat. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käes­ oleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Seoses V lisas sätestatud vaikeväärtuste ja metoodikaga tuleks eri­ list tähelepanu pöörata järgmisele:

— jäätmete ja jääkide arvestamise meetodile;

— kaassaaduste arvestamise meetodile;

— koostootmise arvestamise meetodile ning

— põllumajanduskultuuride jääkidele antud kaassaaduste seisundile.

Loomsete või taimsete õlide jäätmetest toodetud biodiisli vaike­ väärtused vaadatakse läbi nii kiirelt kui võimalik.

Kõigi V lisa vaikeväärtuste loetelus tehtavate kohanduste või muu­ datuste puhul peetakse kinni järgmisest:

a) kui teguri panus üldisesse heitkogusesse on väike või kui muutus on piiratud või kui tegelike väärtuste kindlakstege­ mine on väga kulukas või keerukas, on vaikeväärtused tava­ päraste tootmisprotsesside tüüpilised väärtused;

b) kõikidel muudel juhtudel on vaikeväärtused tavapäraste toot­ misprotsessidega võrreldes konservatiivsed.

8. Koostatakse üksikasjalikud määratlused, sealhulgas V lisa C osa punktis 9 sätestatud kategooriate nõutavad tehnilised spetsi­ fikatsioonid. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käes­ oleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 20

Rakendusmeetmed

Artikli 17 lõike 3 teises lõigus, artikli 18 lõike 3 kolmandas lõi­ gus, artikli 18 lõikes 6, artikli 18 lõikes 8, artikli 19 lõikes 5, artik­ li 19 lõike 7 esimeses lõigus ja artikli 19 lõikes 8 osutatud rakendusmeetmetega võetakse samuti täielikult arvesse direktiivi 98/70/EÜ artikli 7a eesmärke.

Artikkel 21

Erisätted taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohta transpordis

1. Liikmesriigid tagavad, et üldsusele antakse teavet kõigi eri­ nevate transpordis kasutatavate taastuvate energiaallikate kätte­ saadavuse ja keskkonnatulu kohta. Kui mineraalõlide

derivaatidesse segatud biokütuste protsendimäär ületab 10 %, nõuavad liikmesriigid müügipunktides erimärgistuse kasutamist.

2. Ettevõtjatele seatud taastuvenergiaga seotud riiklike kohus­ tuste täitmise ja artikli 3 lõikes 4 osutatud taastuvatest energiaal­ likatest toodetud energia kasutamist kõikides transpordiliikides käsitleva eesmärgi saavutamise tõestamisel käsitatakse jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lig­ notselluloosist toodetud biokütuste panust kaks korda suurema­ na muude biokütuste panusest.

Artikkel 22

Liikmesriikide aruandlus

1. Kõik liikmesriigid esitavad komisjonile aruande taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise ja edendamise edu­ sammude kohta hiljemalt 31. detsembriks 2011 ning seejärel iga kahe aasta järel. Viimane nõutav aruanne on hiljemalt 31. det­ sembriks 2021 esitatav kuues aruanne.

Aruandes esitatakse eelkõige järgmised üksikasjad:

a) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia valdkondlik (elektrienergia, soojus ja jahutus ning transport) ja üldine osa­ kaal vastavalt artiklile 5 kahe eelneva kalendriaasta jooksul ning riigi tasandil võetud või kavandatavad meetmed taastu­ vatest energiaallikatest toodetud energia suurendamise eden­ damiseks, pidades silmas I lisa B osas esitatud soovituslikku kujunemiskõverat;

b) toetuskavade ja taastuvatest energiaallikatest toodetud ener­ gia edendamisega seotud muude meetmete kehtestamine ja toimimine ning liikmesriikide riiklikes taastuvenergia tege­ vuskavades sätestatud meetmetes toimunud arengud ning teave toetust saanud elektri jaotuse kohta lõpptarbijate vahel vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6;

c) kuidas liikmesriik on oma toetuskavad struktureerinud, et võtta arvesse taastuvenergiarakendusi, mis annavad muude sarnaste rakendustega võrreldes lisakasu, kuid millel võivad olla ka suuremad kulud, sealhulgas biokütuste tootmine jäät­ metest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosma­ terjalidest ja lignotselluloosist;

d) taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri-, soojus- ja ja­ hutusenergia päritolutagatiste süsteemi toimimine ning süs­ teemi usaldusväärsuse ja pettustevastase kaitse tagamiseks võetud meetmed;

e) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia arengut takis­ tavate regulatiivsete ja muude tõkete eemaldamisega seotud haldusmenetluste hindamisel ja parandamisel tehtud edusammud;

L 140/42 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

f) meetmed, mis on võetud taastuvatest energiaallikatest toode­ tud elektrienergia edastamise ja jaotuse tagamiseks ning artik­ li 16 lõikes 3 osutatud kulude kandmist ja jagamist käsitlevate raamistike ja eeskirjade parandamiseks;

g) energia saamiseks vajalike biomassiressursside kättesaadavu­ se ja kasutusega seotud arengud;

h) liikmesriigis toimunud tarbijahinna ja maakasutuse muuda­ tused, mis on seotud biomassi ja muude taastuvatest ener­ giaallikatest toodetud energiavormide suurenenud kasutusega;

i) jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloos­ materjalidest ja lignotselluloosist toodetud biokütuste areng ja osakaal;

j) bioloogilisele mitmekesisusele, veevarudele ning vee ja pin­ nase kvaliteedile biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisest tulenev hinnanguline mõju liikmesriigis;

k) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamisest tulenev kasvuhoonegaasi heitkoguste hinnanguline netovähenemine;

l) liikmesriigi hinnanguline ülemäärane taastuvatest energiaal­ likatest toodetava energia kogus võrreldes soovitusliku kuju­ nemiskõveraga, mille võiks teistesse liikmesriikidesse üle kanda, ning ühisprojektide hinnangulised võimalused kuni aastani 2020;

m) liikmesriigi hinnanguline nõudlus taastuvatest energiaallika­ test toodetud energia järele kuni aastani 2020, mida ei rahu­ ldata kodumaise toodanguga; ning

n) teave selle kohta, kuidas on prognoositud biolagunevate jäät­ mete osakaalu energia tootmiseks kasutatavates jäätmetes ning milliseid meetmeid on võetud selliste prognooside pa­ randamiseks ja kontrollimiseks.

2. Biokütuste kasutamisest tulenevat kasvuhoonegaaside heit­ koguste netovähenemist prognoosides võib liikmesriik lõikes 1 osutatud aruannete jaoks kasutada V lisa A ja B osas esitatud tüü­ pilisi väärtusi.

3. Oma esimeses aruandes kirjeldab liikmesriik, kas ta kavat­ seb teha järgmist:

a) luua ühe haldusasutuse, kes vastutaks taastuvenergiat tootva­ te käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menet­ lemise eest ning osutaks taotlejatele abi;

b) näha ette taastuvenergiat tootvate käitiste planeerimis- ja loa­ taotluste automaatse heakskiitmise, kui lube andev asutus ei ole ettenähtud tähtaja jooksul vastanud; või

c) osutada geograafilistele asukohtadele, mis sobivad taastuva­ test energiaallikatest toodetud energia kasutamiseks maaka­ sutuse planeerimise raames ning kaugkütte ja -jahutuse võrgustike loomiseks.

4. Liikmesriigil on igas aruandes võimalik parandada eelmiste aruannete andmeid.

Artikkel 23

Komisjoni teostatav kontroll ja esitatavad aruanded

1. Komisjon kontrollib ühenduses tarbitavate biokütuste ja ve­ delate biokütuste päritolu ning ühenduses ja peamistes kolman­ dates tarnijariikides nende tootmisest, sealhulgas põllumaaks muutmisest, maakasutusele avalduvat mõju. Selline kontroll põ­ hineb artikli 22 lõike 1 kohaselt liikmesriikide esitatud aruanne­ tel ning asjakohaste kolmandate riikide ja valitsustevaheliste organisatsioonide aruannetel ning teadusuuringutel ja muudel as­ jakohastel andmetel. Komisjon kontrollib ka energia saamiseks biomassi kasutamisega seonduvaid tarbijahinna muudatusi ning toiduainetega kindlustatusele avalduvat positiivset ja negatiivset seonduvat mõju. Komisjon kontrollib ka kõiki käitisi, mille suh­ tes kohaldatakse artikli 19 lõiget 6.

2. Komisjon peab kolmandate riikide ning biokütuste tootja- ja tarbijaorganisatsioonidega ning kodanikuühiskonnaga dialoogi ning vahetab teavet seoses käesoleva direktiiviga hõlmatud bio­ kütuseid ja vedelaid biokütuseid käsitlevate meetmete üldise ra­ kendamisega. Komisjon pöörab sellega seoses erilist tähelepanu mõjule, mida biokütuste tootmine võib avaldada toiduainete hindadele.

3. Komisjon esitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamendi­ le ja nõukogule aruanded, mis põhinevad liikmesriikide poolt artikli 22 lõike 1 kohaselt esitatud aruannetel ning käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kontrollimistel ja analüüsidel. Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal.

4. Biokütuste kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside heit­ koguste vähenemise kohta aruandeid esitades kasutab komisjon liikmesriikide teatatud väärtusi ning hindab, kas ja kuidas prog­ noos muutub, kui kaassaadusi võetaks arvesse asendusmeetodi abil.

5. Oma aruannetes analüüsib komisjon eelkõige järgmist:

a) erinevate biokütuste suhteline keskkonnatulu ja -kulu, ühen­ duse impordipoliitika mõju kõnealusele tulule ja kulule, mõju varustuskindlusele ning kodumaise toodangu ja impordi va­ hel tasakaalustatud lähenemisviisi saavutamise võimalused;

b) biokütuste kasvava nõudluse mõju jätkusuutlikkusele ühen­ duses ja kolmandates riikides, võttes arvesse majanduslikku ja keskkonnamõju, sealhulgas mõju bioloogilisele mitmekesisusele;

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/43

c) artikli 17 lõikega 3 hõlmamata suure bioloogilise mitmeke­ sisusega geograafiliste alade teaduslikult objektiivne kindlaksmääramine;

d) biomassi kasvava nõudluse mõju biomassi kasutavatele valdkondadele;

e) jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloos­ materjalidest ja lignotselluloosist toodetud biokütuste kätte­ saadavus ning

f) kaudsed maakasutuse muudatused seoses kõikide tootmisviisidega.

Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta.

6. Liikmesriikide poolt artikli 22 lõike 3 kohaselt esitatud aru­ annete alusel analüüsib komisjon liikmesriikide võetud nende meetmete tõhusust, millega luuakse üks haldusasutus, kes vastu­ taks käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menetle­ mise eest ning osutaks taotlejatele abi.

7. Et parandada rahastamist ja kooskõlastamist artikli 3 lõi­ kes 1 osutatud 20 % eesmärgi saavutamiseks, esitab komisjon hil­ jemalt 31. detsembriks 2010 taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat käsitleva analüüsi ja tegevuskava, mille eesmärk on eelkõige:

a) struktuurifondide ja raamprogrammide parem kasutamine;

b) Euroopa Investeerimispanga ja teiste avalike finantsinstitut­ sioonide vahendite parem ja suurem kasutamine;

c) parem juurdepääs riskikapitalile, eelkõige analüüsides ühen­ duses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiasse inves­ teerimise riskijagamisrahastu teostatavust; selline riskijagamisrahastu sarnaneks ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi algatusega, mis on suunatud kolman­ datele riikidele;

d) ühenduse ja riikliku rahastamise ning muud liiki toetamise parem kooskõlastamine ning

e) parem kooskõlastamine selliste taastuvenergia algatuste toe­ tamiseks, mille edu sõltub osaliste tegevusest mitmes liikmesriigis.

8. Hiljemalt 31. detsembriks 2014 esitab komisjon aruande, mis käsitleb eelkõige järgmist:

a) artikli 17 lõike 2 teises lõigus osutatud kuupäevadest kohal­ datava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miini­ mumkünniste läbivaatamine, võttes aluseks mõjuhinnangu,

milles võetakse arvesse eelkõige tehnoloogilist arengut, ole­ masolevaid tehnoloogiaid ja suure kasvuhoonegaaside heit­ koguste vähendamise võimega esimese ja teise põlvkonna biokütuste kättesaadavust;

b) ülevaade seoses artikli 3 lõikes 4 nimetatud eesmärgiga, mil­ les käsitletakse järgmisi aspekte:

i) eesmärgi saavutamiseks rakendatavate meetmete kulutõhusus;

ii) hinnang nimetatud eesmärgi saavutamise võimalusele, tagades samas biokütuste jätkusuutliku tootmise ühen­ duses ja kolmandates riikides ja võttes arvesse majandus­ likke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid mõjusid, sealhulgas kaudset mõju bioloogilisele mitmekesisusele, ning teise põlvkonna biokütuste kaubanduslikku kättesaadavust;

iii) eesmärgi rakendamise mõju taskukohase hinnaga toidu­ ainete kättesaadavusele;

iv) elektri-, hübriid- ja vesinikmootoriga sõidukite kauban­ duslik kättesaadavus ning transpordisektoris kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamiseks valitud metoodika;

v) spetsiifiliste turutingimuste hindamine, võttes arvesse eelkõige turge, millel transpordis kasutatavad kütused moodustavad üle poole kogu energia lõpptarbimisest, ning turge, mis on täielikult sõltuvad biokütuste impordist;

c) hinnang käesoleva direktiivi rakendamisele, eelkõige seoses koostöömehhanismidega, tagamaks, et koos liikmesriikide võimalusega jätkata artikli 3 lõikes 3 osutatud riiklike toe­ tuskavade kasutamist, võimaldaksid need mehhanismid liik­ mesriikidel saavutada I lisas kindlaks määratud tehnoloogilise arengu riiklikud eesmärgid parima kulude ja tulude suhtega, ning järeldused taastuvatest energiaallikatest toodetud energia 20 % osakaalu eesmärgi saavutamiseks ühenduse tasandil.

Nimetatud aruande alusel esitab komisjon vajaduse korral ettepa­ nekud Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles käsitletakse ees­ pool loetletud elemente, eelkõige:

— punkti a elemendi osas kõnealuses punktis viidatud kasvu­ hoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumtaseme muutmist; ja

— punkti c elemendi osas käesolevas direktiivis sätestatud koos­ töömeetmete asjakohaseid kohandusi, et parandada nende tõhusust 20 % eesmärgi saavutamisel. Need ettepanekud ei mõjuta 20 % eesmärki ega liikmesriikide kontrolli riiklike toetuskavade ja koostöömeetmete üle.

L 140/44 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

9. Komisjon esitab 2018. aastal Euroopa taastuvenergia tege­ vuskava 2020. aasta järgseks perioodiks.

Tegevuskavale lisatakse vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks 2020. aasta järgset perioodi käsitlevad ettepane­ kud. Tegevuskavas võetakse arvesse käesoleva direktiivi rakenda­ misel saadud kogemusi ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga seotud tehnoloogilist arengut.

10. Komisjon esitab 2021. aastal aruande käesoleva direktiivi kohaldamise läbivaatamise kohta. Selles aruandes käsitletakse eel­ kõige järgmiseid elemente, mis on võimaldanud liikmesriikidel saavutada I lisas kindlaks määratud riiklikud eesmärgid parima kulude ja tulude suhtega:

a) prognooside ja riiklike taastuvenergia tegevuskavade etteval­ mistamise protsess;

b) koostöömehhanismide tõhusus;

c) taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga seotud teh­ noloogiline areng, sealhulgas biokütuste kasutamise arenda­ mine kaubanduslikus lennunduses;

d) riiklike toetuskavade tõhusus ja

e) komisjoni lõigetes 8 ja 9 osutatud aruannete järeldused.

Artikkel 24

Läbipaistvusplatvorm

1. Komisjon loob internetis avaliku läbipaistvusplatvormi. Kõ­ nealune platvorm aitab kaasa läbipaistvuse suurendamisele ning hõlbustab ja edendab liikmesriikide koostööd, eelkõige artiklis 6 nimetatud statistiliste ülekannete ning artiklites 7 ja 9 nimetatud ühisprojektide alal. Lisaks saab seda platvormi kasutada sellise as­ jakohase teabe avalikustamiseks, mida komisjon ja liikmesriik peavad esmatähtsaks käesolevast direktiivist ja selle eesmärkidest lähtudes.

2. Komisjon avalikustab läbipaistvusplatvormil järgmise teabe, vajaduse korral kokkuvõtlikul kujul, tagades tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse:

a) liikmesriikide taastuvenergia tegevuskavad;

b) artikli 4 lõikes 3 nimetatud liikmesriikide prognoosidoku­ mendid, mida täiendatakse nii kiiresti kui võimalik komisjo­ ni kokkuvõttega ülemäärase toodangu ja hinnangulise impordinõudluse kohta;

c) liikmesriikide koostööpakkumised statistiliste ülekannete või ühisprojektide kohta vastavalt asjaomase liikmesriigi taotlusele;

d) artikli 6 lõikes 2 osutatud teave liikmesriikidevaheliste statis­ tiliste ülekannete kohta;

e) artikli 7 lõigetes 2 ja 3 ning artikli 9 lõigetes 4 ja 5 osutatud teave ühisprojektide kohta;

f) artiklis 22 osutatud liikmesriikide riiklikud aruanded;

g) artikli 23 lõikes 3 osutatud komisjoni aruanded.

Teabe esitanud liikmesriigi taotluse korral komisjon siiski ei ava­ likusta artikli 4 lõikes 3 osutatud liikmesriikide prognoosidoku­ mente või artikli 22 lõike 1 punktide l ja m kohaselt liikmesriikide koostatud aruannetes sisalduvat teavet.

Artikkel 25

Komiteed

1. Komisjoni abistab taastuvate energiaallikate komitee, välja arvatud lõikes 2 osutatud juhtudel.

2. Komisjoni abistab biokütuste ja vedelate biokütuste jätku­ suutlikkuse komitee biokütuste ja vedelate biokütuste jätkusuut­ likkusega seotud küsimustes.

3. Käesolevale lõikele viitamise korral kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

4. Käesolevale lõikele viitamise korral kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse sel­ le otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 26

Muutmine ja kehtetuks tunnistamine

1. Direktiivi 2001/77/EÜ artikkel 2, artikli 3 lõige 2 ja arti­ klid 4–8 jäetakse välja alates 1. aprillist 2010.

2. Direktiivi 2003/30/EÜ artikkel 2, artikli 3 lõiked 2, 3 ja 5 ning artiklid 5 ja 6 jäetakse välja alates 1. aprillist 2010.

3. Direktiivid 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ tunnistatakse keh­ tetuks alates 1. jaanuarist 2012.

Artikkel 27

Ülevõtmine

1. Ilma et see piiraks artikli 4 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamist, jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 25. detsember 2009.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/45

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käes­ olevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste riigisiseste õigus­ normide teksti.

Artikkel 28

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 29

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 23. aprill 2009

Euroopa Parlamendi nimel president

H.-G. PÖTTERING

Nõukogu nimel eesistuja

P. NEČAS

(1)

L 140/46 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

I LISA

Riiklikud üldeesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga lõpptarbimises aastal 2020

(1) Käesolevas lisas sätestatud riiklike eesmärkide saavutamiseks rõhutatakse, et keskkonnakaitse eesmärgil antavat riigiabi käsitlevates suu­ nistes tunnustatakse jätkuvalt, et riiklikud mehhanismid peavad toetama taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise eden­ damist.

A. Riiklikud üldeesmärgid

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises,

2005 (S2005)

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises –

eesmärk aastaks 2020 (S2020)

Belgia 2,2 % 13 %

Bulgaaria 9,4 % 16 %

Tšehhi Vabariik 6,1 % 13 %

Taani 17,0 % 30 %

Saksamaa 5,8 % 18 %

Eesti 18,0 % 25 %

Iirimaa 3,1 % 16 %

Kreeka 6,9 % 18 %

Hispaania 8,7 % 20 %

Prantsusmaa 10,3 % 23 %

Itaalia 5,2 % 17 %

Küpros 2,9 % 13 %

Läti 32,6 % 40 %

Leedu 15,0 % 23 %

Luksemburg 0,9 % 11 %

Ungari 4,3 % 13 %

Malta 0,0 % 10 %

Madalmaad 2,4 % 14 %

Austria 23,3 % 34 %

Poola 7,2 % 15 %

Portugal 20,5 % 31 %

Rumeenia 17,8 % 24 %

Sloveenia 16,0 % 25 %

Slovaki Vabariik 6,7 % 14 %

Soome 28,5 % 38 %

Rootsi 39,8 % 49 %

Ühendkuningriik 1,3 % 15 %

B. Soovituslik kujunemiskõver

Artikli 3 lõikes 2 osutatud soovituslikul kujunemiskõveral esinevad järgmised taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalud:

S2005 + 0,20 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2011–2012) keskmine;

S2005 + 0,30 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2013–2014) keskmine;

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/47

S2005 + 0,45 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2015–2016) keskmine; ning

S2005 + 0,65 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2017–2018) keskmine,

kus:

S2005 = asjaomase liikmesriigi osakaal aastal 2005, nagu on osutatud A osa tabelis,

ning

S2020 = asjaomase liikmesriigi osakaal aastal 2020, nagu on osutatud A osa tabelis.

Q N(norm)

= CN × [ ∑ i=N–14

N Qi Ci

] / 15

Q N(norm)

= CN+CN–1

2 ×

∑ i=N–n

N

Qi

∑ j=N–n

N (Cj+Cj–12 )

L 140/48 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

II LISA

Normaliseerimisvalem hüdro- ja tuuleenergiast toodetud elektri arvessevõtmiseks

Hüdroenergiast toodetud elektri arvessevõtmiseks kohaldatakse järgmist valemit:

kus:

N = võrdlusaasta;

QN(norm = liikmesriigi hüdroelektrijaamades aastal N toodetud elektri kogus, normaliseerituna arvestuste tegemiseks;

Qi = kõigis liikmesriigi hüdroelektrijaamades aastal i tegelikult toodetud elektri kogus, mõõdetuna gigavatt- tundides, välja arvatud elektri tootmine hüdroakumulatsiooni üksuste baasil;

Ci = kõigi liikmesriigi hüdroelektrijaamade aasta i lõpus installeeritud koguvõimsus, välja arvatud hüdroakumu­ latsiooni üksuste võimsus, mõõdetuna megavattides.

Asjaomases liikmesriigis tuuleenergiast saadava elektri arvessevõtmiseks kohaldatakse järgmist valemit:

kus:

N = võrdlusaasta;

QN(norm) = liikmesriigi tuuleelektrijaamades aastal N toodetud elektri kogus, normaliseerituna arvestuste tegemiseks;

Qi = kõigis liikmesriigi tuuleelektrijaamades aastal i tegelikult toodetud elektri kogus, mõõdetuna gigavatt- tundides;

Cj = kõigi liikmesriigi tuuleelektrijaamade aasta j lõpus installeeritud koguvõimsus, mõõdetuna megavattides;

n = 4 või aastale N eelnev aastate arv, mille kohta on asjaomase liikmesriigi puhul kättesaadavad andmed toot­ mise ja tootmisvõimsuse kohta, olenevalt sellest, kumb on väiksem.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/49

III LISA

Transpordikütuste energiasisaldus

Kütus Energiasisaldus massi kohta

(väiksem kütteväärtus, MJ/kg)

Energiasisaldus mahu kohta (väiksem kütteväärtus,

MJ/l)

Bioetanool (biomassist toodetud etanool) 27 21

Bio-ETBE (bioetanooli põhjal toodetud etüül-tert-butüüleeter) 36 (sellest 37 % taastuva­ test energiaallikatest)

27 (sellest 37 % taastuva­ test energiaallikatest)

Biometanool (biomassist toodetud metanool, mis on ette nähtud kasutamiseks biokütusena)

20 16

Bio-MTBE (biometanooli põhjal toodetud metüül-tert- butüüleeter)

35 (sellest 22 % taastuva­ test energiaallikatest)

26 (sellest 22 % taastuva­ test energiaallikatest)

Bio-DME (biomassist toodetud dimetüüleeter, mis on ette näh­ tud kasutamiseks biokütusena)

28 19

Bio-TAEE (bioetanooli põhjal toodetud tert-amüül-etüüleeter) 38 (sellest 29 % taastuva­ test energiaallikatest)

29 (sellest 29 % taastuva­ test energiaallikatest)

Biobutanool (biomassist toodetud butanool, mis on ette nähtud kasutamiseks biokütusena)

33 27

Biodiisel (taimsetest või loomsetest õlidest toodetud, diislikütuse omadustega metüülester, mis on ette nähtud kasutamiseks bio­ kütusena)

37 33

Fischer-Tropschi diisel (biomassist toodetud sünteetiline süsive­ sinik või sünteetiliste süsivesinike segu)

44 34

Hüdrogeenitud taimeõli (vesinikuga hüdrokeemiliselt töödeldud taimeõli)

44 34

Puhas taimeõli (pressimise, ekstraheerimise või samalaadsete me­ netluste abil õlitaimedest toodetud, töötlemata või puhastatud, kuid keemiliselt modifitseerimata õli, kui see sobib kasutatava mootoritüübiga ning vastab heitega seotud nõuetele)

37 34

Biogaas (biomassist ja/või jäätmete bioloogiliselt lagunevast frakt­ sioonist toodetud kütusegaas, mida on võimalik puhastada maa­ gaasile vastavate omadusteni ning mis on ette nähtud kasutamiseks biokütuse või puugaasina)

50 —

Bensiin 43 32

Diislikütus 43 36

L 140/50 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

IV LISA

Paigaldajate sertifitseerimine

Artikli 14 lõikes 3 osutatud sertifitseerimiskavad ja muud samaväärsed kvalifitseerimiskavad põhinevad järgmistel kriteeriumidel.

1. Sertifitseerimis- ja kvalifitseerimisprotsess on läbipaistvad ning liikmesriik või tema määratud haldusasutus on need sel­ gelt määratlenud.

2. Biomassi, soojuspumba, maasoojusenergia, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergiaga seotud süstee­ mide paigaldajad saavad sertifikaadi akrediteeritud koolitusprogrammi või koolitaja kaudu.

3. Koolitusprogrammi või koolitajat akrediteerivad liikmesriigid või nende määratavad haldusasutused. Akrediteerimisa­ sutused tagavad, et koolitaja pakutav koolitusprogramm on järjepidev ning et see on piirkondliku või riikliku ulatuse­ ga. Koolitajal on praktilise koolituse pakkumiseks asjakohased tehnilised vahendid, sealhulgas mõned laboriseadmed või muud vahendid. Koolitaja pakub baasväljaõppele lisaks lühemaid täiendõppekursusi päevakajalistel teemadel, seal­ hulgas uute tehnoloogiate kohta, et võimaldada käitistes elukestvat õpet. Koolitaja võib olla seadme või süsteemi toot­ ja, instituut või ühing.

4. Paigaldaja tunnistuse saamise või kvalifitseerimisega lõppev koolitus hõlmab nii teoreetilist kui ka praktilist osa. Koo­ lituse lõpus peavad paigaldajal olema oskused, mis on vajalikud toimivuse ja töökindlusega seotud tarbija vajaduste täit­ mise jaoks asjakohaste seadmete ja süsteemide paigaldamiseks, kvaliteedikindluse tagamiseks ning kohaldatavate eeskirjade ja standardite, sealhulgas energia- ja ökomärgise järgimiseks.

5. Koolitus lõpeb eksamiga, mille sooritamise korral antakse sertifikaat või kvalifikatsioon. Eksam hõlmab biomassil töö­ tavate katelde või ahjude, soojuspumpade, maasoojusenergia, fotogalvaaniliste päikeseenergia või päikese soojusener­ gia käitiste eduka paigaldamise praktilist hindamist.

6. Artikli 14 lõikes 3 nimetatud sertifitseerimiskavade ja muude samaväärsete kvalifitseerimiskavade juures võetakse nõue­ tekohaselt arvesse järgmisi suuniseid:

a) akrediteeritud koolitusprogramme tuleks pakkuda töökogemustega paigaldajatele, kes on läbinud järgmist tüüpi koolitused (või läbivad neid praegu):

i) biomassil töötavate katelde ja ahjude paigaldajad: eeldatakse veevärgitöölise, torulukksepa, kütteinseneri või sanitaar- ja kütte- või jahutusseadmete tehniku koolituse läbimist;

ii) soojuspumba paigaldajad: eeldatakse veevärgitöölise või külmutusseadmete inseneri koolituse läbimist ning elektri- ja veevarustusseadmetega seonduvate põhioskuste (torude lõikamine, toruliidete jootmine, toruliide­ te liimimine, soojusisolatsiooniga katmine, toruliitmike tihendamine, lekete testimine ning kütte- või jahu­ tussüsteemide paigaldamine) olemasolu;

iii) fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia süsteemide paigaldajad: eeldatakse veevärgitöölise või elektriku koolituse läbimist ning veevarustus- ja elektriseadmetega ning katuseehitusega seonduvate oskuste (sealhulgas toruliidete jootmine, toruliidete liimimine, toruliitmike tihendamine, torulekete testimine, juht­ mete ühendamine, põhiliste katusematerjalide, hüdroisoleerimis- ja tihendusmeetodite tundmine) olemas­ olu; või

iv) kutseõpe, mille käigus õpetatakse paigaldajatele sobivaid oskusi ja mis vastab kolmeaastasele koolitusele punktides a, b või c osutatud oskuste omandamiseks ning sisaldab nii teoreetilisi kui ka praktilisi õppetunde;

b) biomassil töötavate ahjude ja katelde paigaldaja koolituse teoreetiline osa peaks andma ülevaate olukorrast bio­ massi turul ja hõlmama järgmist: ökoloogilised aspektid, biomassikütused, logistika, tulekaitse, valdkonnaga seo­ tud toetused, põletamistehnikad, süütesüsteemid, optimaalsed hüdraulilised lahendused, kulude ja tasuvuse võrdlused ning biomassil töötavate katelde ja ahjude projekteerimine, paigaldamine ja hooldus. Koolituse käigus tuleks anda samuti head teadmised tehnoloogiat ja biokütust (sealhulgas puidugraanuleid) käsitlevate Euroopa standardite ning biomassi käsitlevate riigi ja ühenduse õigusaktide kohta;

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/51

c) soojuspumba paigaldaja koolituse teoreetiline osa peaks andma ülevaate olukorrast soojuspumpade turul ja hõl­ mama järgmist: erinevate piirkondade geotermilised ressursid ja maapõue temperatuurid, pinnase ja kivimite soo­ jusjuhtivusomaduste määratlemine, maasoojuse kasutamist käsitlevad õigusaktid, soojuspumpade kasutamine hoonetes ning kõige sobivamate soojuspumbasüsteemide valimine ning teadmised nende süsteemide tehniliste nõuete, ohutuse, õhupuhastite, soojusallikaga ühendamise ja süsteemi skeemi kohta. Koolitusel tuleks anda head teadmised soojuspumpade Euroopa standarditest ning asjaomastest riiklikest ja ühenduse õigusaktidest. Paigalda­ ja peaks olema võimeline tõendama järgmisi põhipädevusi:

i) põhiteadmised soojuspumba füüsilistest ja toimimise põhimõtetest, sealhulgas soojuspumba tsükli omadu­ sed: jahutusradiaatori madalate temperatuuride, soojusallika kõrgete temperatuuride, süsteemi tõhususe, ka­ sutusteguri kindlaksmääramise ja hooajalise kasuteguri vaheline kontekst;

ii) soojuspumba tsükli komponentide (sh kompressor, paisumisventiil, aurusti, kondensaator, seadmed, määr­ deõli, külmutusagens, ülekuumendamise, järeljahutamise ja jahutamise võimalused soojuspumpade puhul) ja nende funktsiooni mõistmine ning

iii) võime valida ja liigitada komponente tüüpilistes paigaldusega seotud olukordades, sh erinevate hoonete küt­ tekoormuste ning energiatarbimise ajal kuuma vee tootmise tüüpiliste väärtuste kindlaksmääramine, soojus­ pumba võimsuse kindlaksmääramine kuuma vee tootmise küttekoormuse, hoone soojussalvesti massi ja kaitselahutatava voolutoite kohta, puhverpaagi komponendi ja mahu kindlaksmääramine ning teise kütte­ süsteemi integreerimine;

d) fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia süsteemide paigaldajate koolituse teoreetiline osa peaks andma ülevaate olukorrast päikeseenergiatoodete turul ning kuludest ja tasuvuse võrdlustest ning hõlmama järg­ mist: ökoloogilised aspektid, päikeseenergiasüsteemide komponendid, omadused ja dimensioneerimine, õige süs­ teemi valik ja selle komponentide dimensioneerimine, soojustarbe määramine, tulekaitse, valdkonnaga seotud toetused, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia käitiste projekteerimine, paigaldamine ja hool­ dus. Koolituse käigus tuleks anda head teadmised tehnoloogiat käsitlevate Euroopa standardite, selliste sertifikaa­ tide nagu Solar Keymark ning asjaomaste riiklike ja ühenduse õigusaktide kohta. Paigaldaja peaks olema võimeline tõendama järgmisi põhipädevusi:

i) võime ohutult töötada, kasutades vajalikke tööriistu ja seadmeid ning rakendades ohutustehnika eeskirju ja standardeid, ning identifitseerida veevarustuse ja elektriga seonduvaid ning muid päikeseenergiakäitistega seo­ tud ohuallikaid;

ii) võime identifitseerida süsteeme ja komponente, mis on omased aktiivsetele ja passiivsetele süsteemidele, seal­ hulgas mehhaanika projekti, ning määrata kindlaks komponentide asukoht ning süsteemi skeem ja konfiguratsioon;

iii) võime määrata kindlaks vajalik paigaldamiskoht, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia boi­ lerite paigutus ja kalle, võttes arvesse varjukohti, päikesevalguse olemasolu, strukturaalset terviklikkust, käi­ tise kohasust hoone või kliima seisukohalt; identifitseerida eri katusetüüpidele sobivaid erinevaid paigaldusviise ning paigaldamiseks vajalike süsteemiseadmete tasakaalu; ja

iv) eelkõige fotogalvaaniliste päikeseenergia süsteemide puhul – võime kohandada elektriprojekte, mis hõlma­ vad arvutusliku voolu kindlaksmääramist, asjakohaste elektrijuhi tüüpide ja iga vooluahela jaoks nimivõim­ suse valimist, kõigi seonduvate seadmete ja allsüsteemide asjakohase suuruse, nimivõimsuse ja asukoha kindlaksmääramist ning sobiva ühenduspunkti valimist.

e) Paigaldaja tunnistus peaks olema ajaliselt piiratud kestusega, see tähendab, et selle pikendamiseks on vaja osaleda täiendõppekursustel või -koolitusel.

(1)

L 140/52 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

V LISA

Biokütustest ja vedelatest biokütustest ning nendega võrreldavatest fossiilkütustest tulenevate kasvuhoonegaaside mõju arvutamise valemid

A. Biokütuste tüüpilised ja vaikeväärtused, kui nende tootmisel ei teki maakasutuse muutumise tõttu süsiniku netoheiteid

Biokütuse tootmisviis Kasvuhoonegaaside

heitkoguste vähenemise tüüpiline väärtus

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise

vaikeväärtus

Suhkrupeedist toodetud etanool 61 % 52 %

Nisuetanool (tootmisprotsessis kasutatav kütus täpsustamata) 32 % 16 %

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena ligniiti)

32 % 16 %

Nisust toodetud etanool (tootmisel tavalises põletuskatlas ka­ sutatakse kütusena maagaasi)

45 % 34 %

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena maagaasi)

53 % 47 %

Nisust toodetud etanool (põhk soojuse ja elektri koostootmise käitises tootmisprotsessis kasutatava kütusena)

69 % 69 %

Ühenduses maisist toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi)

56 % 49 %

Suhkruroost toodetud etanool 71 % 71 %

ETBE (etüül-tert-butüüleeter) taastuvatest energiaallikatest pä­ rit osa

On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga

TAEE (tert-amüül-etüüleeter) taastuvatest energiaallikatest pä­ rit osa

On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga

Rapsiseemnetest toodetud biodiisel 45 % 38 %

Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel 58 % 51 %

Sojaubadest toodetud biodiisel 40 % 31 %

Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess täpsustamata) 36 % 19 %

Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess metaani kogu­ misega õlipressimisettevõttes)

62 % 56 %

Taimse või loomse (*)õli jääkidest toodetud biodiisel 88 % 83 %

Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 51 % 47 %

Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 65 % 62 %

Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess täpsustamata)

40 % 26 %

Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes)

68 % 65 %

Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli 58 % 57 %

Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasuta­ takse kui surumaagaasi

80 % 73 %

Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

84 % 81 %

Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

86 % 82 %

(*) Välja arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks ots­ tarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad,

(1) EÜT L 273, 10.10.2002, lk 1.

3. kategooria materjaliks liigitatud loomsetest kõr­ valsaadustest toodetav õli.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/53

B. 2008. aasta jaanuaris turul mitteleidunud või turul üksnes tühistes kogustes leidunud uute biokütuste prognoositavad tüüpilised ja vaikeväärtused, kui nende tootmisel ei teki maakasutuse muutumise tõttu süsiniku netoheiteid

Biokütuse tootmisviis Kasvuhoonegaaside

heitkoguste vähenemise tüüpiline väärtus

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise

vaikeväärtus

Nisuõlgedest toodetud etanool 87 % 85 %

Puidujäätmetest toodetud etanool 80 % 74 %

Energiametsast saadud puidust toodetud etanool 76 % 70 %

Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel 95 % 95 %

Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi dii­ sel

93 % 93 %

Puidujäätmetest toodetud DME (dimetüüleeter) 95 % 95 %

Energiametsast saadud puidust toodetud DME (dimetüüleeter) 92 % 92 %

Puidujäätmetest toodetud metanool 94 % 94 %

Energiametsast saadud puidust toodetud metanool 91 % 91 %

MTBE (metüül-tert-butüüleeter) taastuvatest energiaallikatest pärit osa

On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga

C. Metoodika

1. Transpordikütuste, biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisest ja kasutamisest tulenev kasvuhoonegaaside heit­ koguste vähenemine arvutatakse järgmiselt:

E = eec + el + ep + etd + eu – esca – eccs – eccr – eee,

kus:

E = kütuse kasutamisest tulenev koguheide;

eec = tooraine kaevandamisel või viljelusel tekkinud heitkogus;

el = maakasutuse muudatusest tingitud süsinikuvaru muudatustest tulenev aastapõhine heitkogus;

ep = töötlemisel tekkinud heitkogus;

etd = jaotamise ja transpordi käigus tekkinud heitkogus;

eu = kasutatavast kütusest tulenev heitkogus;

esca = põllumajanduse parema juhtimise abil süsiniku mulda kogunemisest tulenev heitkoguste vähenemine;

eccs = süsiniku kogumisest ja geoloogilisest säilitamisest tulenev heitkoguste vähenemine;

eccr = süsiniku kogumisest ja asendamisest tulenev heitkoguste vähenemine ning

eee = koostootmisel tekkinud elektri ülejäägi kasutamisest tulenev heitkoguste vähenemine.

Masinate ja seadmete tootmisel tekkinud heitkoguseid arvesse ei võeta.

2. Kütuse kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkogust (E) väljendatakse CO2-ekvivalendi grammides kü­ tuse megadžauli kohta (gCO2eq/MJ).

3. Erandina punktist 2 võib transpordikütuste puhul gCO2eq/MJ arvutamisel väärtusi korrigeerida, et võtta arvesse kü­ tuste erinevusi tehtud kasuliku töö ajal, väljendatuna km/MJ. Sellist korrigeerimist saab teha üksnes siis, kui tehtud kasuliku töö erinevused on tõestatud.

4. Biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tulenev kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine arvutatakse järgmiselt:

VÄHENEMINE = (EF – EB)/EF,

kus:

EB = biokütuse või vedela biokütuse koguheide ning

EF = võrreldavatest fossiilkütustest tulenev heitkogus

(1)

L 140/54 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

5. Punkti 1 kohaldamisel arvesse võetavad kasvuhoonegaasid on CO2, N2O and CH4. CO2-ga ekvivalentsuse arvuta­ miseks määratakse kõnealustele gaasidele järgmised väärtused:

CO2: 1

N2O: 296

CH4: 23

6. Tooraine kaevandamisel või viljelusel tekkinud heide (eec) sisaldab heidet, mis on tekkinud kaevandamise või vil­ jelemise protsessi käigus, tooraine kogumisel, jäätmetest ja leketest ning kaevandamisel või viljelemisel kasutatud toodete või kemikaalide tootmisel. CO2 kogumist toormaterjali kasvatamise ajal ei võeta arvesse. Kõikjal maailmas õlitootmispaikades õli põletamisest tekkinud kasvuhoonegaaside heitkoguste sertifitseeritud vähenemine arvatak­ se maha. Viljelusest tuleneva heite prognoositava koguse võib tegelike andmete kasutamise alternatiivina tuletada sellistest keskmistest näitajatest, mida kasutati vaikeväärtuste arvutamiseks kasutatud geograafilistest aladest väik­ semate alade puhul.

7. Maakasutuse muudatusest tingitud süsinikuvaru muudatustest tuleneva aastapõhise heitkoguse (el) arvutamiseks jagatakse koguheide võrdselt 20 aasta peale. Kõnealuse heitkoguse arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit:

el = (CSR – CSA) × 3,664 × 1/20 × 1/P – eB

(1) Jagatis, mis on saadud CO2 molekulmassi (44,010 g/mol) jagamisel süsiniku molekulmassiga (12,011 g/mol), on võrdne väärtusega 3,664.

,

kus:

el = maakasutuse muudatusest tingitud süsinikuvaru muudatustest tulenevate kasvuhoonegaaside aastapõhi­ sed heitkogused (mõõdetakse CO2-ekvivalendi massina biokütuse energia ühiku kohta);

CSR = süsinikuvaru ühiku pindala kohta seoses maa võrdluskasutusega (mõõdetakse süsiniku massina ühiku pin­ dala kohta, sealhulgas pinnas ja taimestik). Maa võrdluskasutus on maakasutus, mis kehtis 2008. aasta jaanuaris või 20 aastat enne tooraine saamist, olenevalt sellest, kumb on hilisem;

CSA = süsinikuvaru ühiku pindala kohta seoses tegeliku maakasutusega (mõõdetakse süsiniku massina ühiku pindala kohta, sealhulgas pinnas ja taimestik). Juhul kui süsinikuvaru koguneb rohkem kui ühe aasta jook­ sul, võrdub CSA-le antav väärtus hinnatava varuga pindalaühiku kohta kahekümne aasta pärast või kul­ tuuri koristusküpseks saamisel olenevalt sellest, kumb on varem;

P = põllukultuuri produktiivsus (mõõdetakse biokütuse või vedela biokütuse energiana maaühiku pindala kohta aastas); ja

eB = toetus 29 gCO2eq/MJ biokütuse või vedela biokütuse korral, kui biomass saadakse rikutud maalt, mis on taastatud, punktis 8 sätestatud tingimustel.

8. Toetust 29 gCO2eq/MJ kohaldatakse, kui on esitatud tõendid, et asjaomane maa:

a) ei olnud 2008. aasta jaanuaris kasutuses põllumajanduslikul ega mingil muul eesmärgil ning

b) kuulub ühte järgmistest kategooriatest:

i) oluliselt rikutud maa, sealhulgas varem põllumajanduslikul eesmärgil kasutatud maa;

ii) tugevalt saastatud maa.

Toetust 29 gCO2eq/MJ rakendatakse kuni kümme aastat alates maa kasutuselevõtust põllumajanduslikul otstarbel, tingimusel et kategooriasse i kuuluval maal tagatakse süsinikuvarude pidev kasv ja erosiooni märkimisväärne vä­ henemine ning et kategooriasse ii kuuluva maa saastust vähendatakse.

9. Punkti 8 alapunktis b osutatud kategooriad määratletakse järgmiselt:

a) „oluliselt rikutud maa” – maa, mis on pikemat aega olnud kas märkimisväärselt sooldunud või sisaldanud mär­ kimisväärselt vähe orgaanilist ainet ja olnud tugevalt erodeerunud;

b) „tugevalt saastatud maa” – maa, mis ei ole pinnase saastuse tõttu sobiv toiduainete ega sööda kasvatamiseks.

Sellise maa hulka kuulub maa, mille puhul teeb komisjon artikli 18 lõike 4 neljanda lõigu kohase otsuse.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/55

10. Komisjon võtab 31. detsembriks 2009 vastu maa süsinikuvaru arvutamise juhendi, mis tugineb riiklike kasvuhoo­ negaaside andmekogude koostamise IPCC juhise 4. osal. Komisjoni juhendit kasutatakse käesoleva direktiivi ko­ haldamisel maa süsinikuvarude arvutamiseks.

11. Töötlemisel tekkinud heide (ep) sisaldab heidet, mis on tekkinud töötlemisprotsessi käigus, jäätmetest ja leketest ning töötlemisel kasutatud toodete või kemikaalide tootmise käigus.

Kui võetakse arvesse sellise elektri tarbimist, mis ei ole toodetud kütuse tootmise ettevõttes, eeldatakse, et kõnea­ luse elektri tootmisest ja jaotamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste intensiivsus on võrdne määratud piirkonnas elektri tootmisest ja jaotamisest tuleneva heite keskmise intensiivsusega. Erandina kõnealusest eeskir­ jast võivad tootjad kasutada ühe elektrijaama keskmist väärtust kõnealuses elektrijaamas toodetud elektri puhul, kui see jaam ei ole elektrivõrguga ühendatud.

12. Transpordist ja jaotusest tulenev heide (etd) sisaldab heidet, mis tuleneb tooraine ja pooltoodete transpordist ja la­ dustamisest ning valmistoodete ladustamisest ja jaotamisest. Käesolevat punkti ei kohaldata jaotamise ja transpor­ di käigus tekkinud heite suhtes, mida võetakse arvesse vastavalt punktile 6.

13. Kasutatavast kütusest tulenevat heidet (eu) loetakse nulliks biokütuste ja vedelate biokütuste puhul.

14. Süsiniku kogumisest ja geoloogilisest säilitamisest tulenev heitkoguste vähenemine (eccs), mida ei ole juba arvesse võetud ep väärtuses, piirdub heitkogusega, mida välditakse kütuse kaevandamise, transpordi, töötlemise ja jaotu­ sega otseselt seotud eraldunud CO2 kogumise ja säilitamisega.

15. Süsiniku kogumisest ja asendamisest tulenev heitkoguste vähenemine (eccr) piirdub CO2 kogumise kaudu välditud heitkogusega, mille puhul süsinik pärineb biomassist ning seda kasutatakse kaubatoodetes ja -teenustes kasutatava fossiilse päritoluga CO2 asendamiseks.

16. Koostootmisel tekkinud elektri ülejäägi kasutamisest tulenevat heitkoguste vähenemist (eee) võetakse arvesse seo­ ses elektri ülejäägiga, mille puhul elekter on toodetud koostootmist kasutavate kütuse tootmise süsteemidega, väl­ ja arvatud juhul, kui koostootmiseks kasutatav kütus on muu kaassaadus kui põllumajanduskultuuri jääk. Kõnealuse elektri ülejäägi arvessevõtmisel eeldatakse, et koostootmisüksuse suurus on väikseim, mis on koostoot­ misüksuse jaoks vajalik, et tekitada kütuse tootmiseks vajalik kogus soojust. Kõnealuse elektri ülejäägiga seotud kas­ vuhoonegaaside heitkoguste vähenemist käsitatakse võrdsena kasvuhoonegaaside kogusega, mis oleks eraldunud, kui sama kogus elektrit oleks toodetud elektrijaamas, milles kasutatakse sama kütust kui koostootmisüksuses.

17. Kui kütuse tootmise protsessi käigus toodetakse kombineerituna kütust, mille heitkogused arvutatakse välja, ning veel üht või mitut toodet lisaks („kaassaadused”), jagatakse kasvuhoonegaaside heitkogused kütuse või selle vahe­ toote ja kaassaaduste vahel proportsionaalselt nende energiasisaldusega (mis määratakse kindlaks väiksema kütte­ väärtusega muude kaassaaduste puhul kui elekter).

18. Punktis 17 osutatud arvutuse tegemiseks on jagatavad heitkogused eec + el, + need fraktsioonid ep, etd ja eee-st, mis eralduvad kuni protsessi selle etapini (kaasa arvatud), mil kaassaadus toodetakse. Kui kaassaadustele jaotumine on leidnud aset olelustsükli varasemas protsessietapis, kasutatakse viimases sellises protsessietapis kütuse vahesaadu­ sele omistatud heitkoguste fraktsiooni sel eesmärgil kõnealuste heitkoguste kogusumma asemel.

Biokütuste ja vedelate biokütuste puhul võetakse selle arvutuse eesmärgil arvesse kõik kaassaadused, sealhulgas elekter, mis ei kuulu punkti 16 reguleerimisalasse, välja arvatud põllumajanduskultuuride jäägid, sealhulgas õled, suhkruroo pressimisjäätmed, terakestad, maisitõlvikud ja pähklikoored. Negatiivse energiasisaldusega kaassaadus­ te energiasisalduse väärtus on arvutuse tegemise eesmärgil null.

Jäätmete, põllumajanduskultuuride jääkide, sealhulgas õlgede, suhkruroo pressimisjäätmete, terakestade, maisitõl­ vikute ja pähklikoorte ning töötlemisjääkide, sealhulgas toorglütseriini (rafineerimata glütseriin) olelustsükli kas­ vuhoonegaaside heitkogused võrduvad nulliga kuni kõnealuste materjalide kogumise protsessini.

Rafineerimistehastes toodetud kütuste puhul on rafineerimistehas punktis 17 osutatud arvutuse tegemise eesmär­ gil kasutatav analüüsiüksus.

19. Biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fossiilkütus EF kõige hilisem teadaolev tege­ lik keskmine heitkogus, mis tuleneb ühenduses tarbitud fossiilsest bensiinist ja diislist, ning millest on teada antud vastavalt direktiivile 98/70/EÜ. Kui sellised andmed ei ole kättesaadavad, kasutatakse väärtust 83,8 gCO2eq/MJ.

L 140/56 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

Elektri tootmiseks kasutatavate vedelate biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fos­ siilkütus EF 91 gCO2eq/MJ.

Soojuse tootmiseks kasutatavate vedelate biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fos­ siilkütus EF 77 gCO2eq/MJ.

Koostootmiseks kasutatavate vedelate biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fos­ siilkütus EF 85 gCO2eq/MJ.

D. Biokütuste ja vedelate biokütuste summeerimata vaikeväärtused

V i l j e l u s e s u m m e e r i m a t a v a i k e v ä ä r t u s e d : „ e e c ” v a s t a v a l t k ä e s o l e v a l i s a C o s a s e s i t a t u d m ä ä r a t l u s e l e

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis

Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised

väärtused (gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

Suhkrupeedist toodetud etanool 12 12 Nisust toodetud etanool 23 23 Ühenduses maisist toodetud etanool 20 20 Suhkruroost toodetud etanool 14 14 ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga Rapsiseemnetest toodetud biodiisel 29 29 Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel 18 18 Sojaubadest toodetud biodiisel 19 19 Palmiõlist toodetud biodiisel 14 14 Taimse või loomse (*)õli jääkidest toodetud biodiisel 0 0 Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 30 30 Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 18 18 Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli 15 15 Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli 30 30 Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasuta­ takse kui surumaagaasi

0 0

Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

0 0

Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

0 0

(*) Ei sisalda loomset õli, mis on toodetud loomadest toodetes, mis on klassifitseeritudkategooria 3 materjaliks vastavalt määrusele (EÜ) nr 1774/2002.

T ö ö t l e m i s e ( s e a l h u l g a s e l e k t r i ü l e j ä ä k ) s u m m e e r i m a t a v a i k e v ä ä r t u s e d : „ e p – e e e ” v a s t a v a l t k ä e s o l e v a l i s a C o s a s e s i t a t u d m ä ä r a t l u s e l e

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis

Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised

väärtused (gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

Suhkrupeedist toodetud etanool 19 26 Nisust toodetud etanool (tootmisprotsessis kasutatav kütus täpsustamata)

32 45

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena ligniiti)

32 45

Nisust toodetud etanool (tootmisel tavalises põletuskatlas ka­ sutatakse kütusena maagaasi)

21 30

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena maagaasi)

14 19

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis

Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised

väärtused (gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/57

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena põhku)

1 1

Ühenduses maisist toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi)

15 21

Suhkruroost toodetud etanool 1 1 ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga Rapsiseemnetest toodetud biodiisel 16 22 Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel 16 22 Sojaubadest toodetud biodiisel 18 26 Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess täpsustamata) 35 49 Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess metaani kogu­ misega õlipressimisettevõttes)

13 18

Taimse või loomse õli jääkidest toodetud biodiisel 9 13 Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 10 13 Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 10 13 Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess täpsustamata)

30 42

Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes)

7 9

Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli 4 5 Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasuta­ takse kui surumaagaasi

14 20

Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

8 11

Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

8 11

T r a n s p o r d i j a j a o t a m i s e s u m m e e r i m a t a v a i k e v ä ä r t u s e d : „ e t d ” v a s t a v a l t k ä e s o l e v a l i s a C o s a s e s i t a t u d m ä ä r a t l u s e l e

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis Kasvuhoonegaaside heitko­ guste tüüpilised väärtused

(gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitko­ guste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

Suhkrupeedist toodetud etanool 2 2 Nisust toodetud etanool 2 2 Ühenduses maisist toodetud etanool 2 2 Suhkruroost toodetud etanool 9 9 ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga Rapsiseemnetest toodetud biodiisel 1 1 Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel 1 1 Sojaubadest toodetud biodiisel 13 13 Palmiõlist toodetud biodiisel 5 5 Taimse või loomse õli jääkidest toodetud biodiisel 1 1 Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 1 1 Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 1 1 Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli 5 5 Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli 1 1 Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasuta­ takse kui surumaagaasi

3 3

Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

5 5

Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

4 4

L 140/58 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

V i l j e l u s , t ö ö t l e m i n e , t r a n s p o r t j a j a o t a m i n e k o k k u

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis

Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised

väärtused (gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

Suhkrupeedist toodetud etanool 33 40 Nisust toodetud etanool (tootmisprotsessis kasutatav kütus täpsustamata)

57 70

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena ligniiti)

57 70

Nisust toodetud etanool (tootmisel tavalises põletuskatlas ka­ sutatakse kütusena maagaasi)

46 55

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena maagaasi)

39 44

Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostoot­ mise käitises kasutatakse kütusena põhku)

26 26

Ühenduses maisist toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi)

37 43

Suhkruroost toodetud etanool 24 24 ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga Rapsiseemnetest toodetud biodiisel 46 52 Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel 35 41 Sojaubadest toodetud biodiisel 50 58 Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess täpsustamata) 54 68 Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess metaani kogu­ misega õlipressimisettevõttes)

32 37

Taimse või loomse õli jääkidest toodetud biodiisel 10 14 Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 41 44 Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli 29 32 Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess täpsustamata)

50 62

Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes)

27 29

Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli 35 36 Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasuta­ takse kui surumaagaasi

17 23

Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

13 16

Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui su­ rumaagaasi

12 15

E. 2008. aasta jaanuaris turul mitteleiduvate või turul üksnes tühistes kogustes leiduvate uute biokütuste ja vedelate biokütuste prog­ noositavad summeerimata vaikeväärtused

V i l j e l u s e g a s e o t u d s u m m e e r i m a t a v a i k e v ä ä r t u s e d : „ e e c ” v a s t a v a l t k ä e s o l e v a l i s a C o s a s e s i t a t u d m ä ä r a t l u s e l e

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis Kasvuhoonegaaside heitko­ guste tüüpilised väärtused

(gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitko­ guste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

Nisuõlgedest toodetud etanool 3 3 Puidujäätmetest toodetud etanool 1 1 Energiametsast saadud puidust toodetud etanool 6 6 Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel 1 1 Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel 4 4 Puidujäätmetest toodetud DME 1 1 Energiametsast saadud puidust toodetud DME 5 5 Puidujäätmetest toodetud metanool 1 1 Energiametsast saadud puidust toodetud metanool 5 5 MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi

omaga

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/59

T ö ö t l e m i s e ( s e a l h u l g a s e l e k t r i ü l e j ä ä k ) s u m m e e r i m a t a v a i k e v ä ä r t u s e d : „ e p – e e e ” v a s t a v a l t k ä e s o l e v a l i s a C o s a s e s i t a t u d m ä ä r a t l u s e l e

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis Kasvuhoonegaaside

heite tüüpiline väärtus (gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heite vaikeväärtus

(gCO2eq/MJ)

Nisuõlgedest toodetud etanool 5 7

Puidust toodetud etanool 12 17

Puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel 0 0

Puidust toodetud DME 0 0

Puidust toodetud metanool 0 0

MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga

T r a n s p o r t i m i s e j a j a o t a m i s e s u m m e e r i m a t a v a i k e v ä ä r t u s e d : „ e t d ” v a s t a v a l t k ä e s o l e v a l i s a C o s a s e s i t a t u d m ä ä r a t l u s e l e

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis

Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised

väärtused (gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

Nisuõlgedest toodetud etanool 2 2

Puidujäätmetest toodetud etanool 4 4

Energiametsast saadud puidust toodetud etanool 2 2

Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel 3 3

Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel 2 2

Puidujäätmetest toodetud DME 4 4

Energiametsast saadud puidust toodetud DME 2 2

Puidujäätmetest toodetud metanool 4 4

Energiametsast saadud puidust toodetud metanool 2 2

MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga

V i l j e l u s , t ö ö t l e m i n e , t r a n s p o r t j a j a o t a m i n e k o k k u

Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis

Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised

väärtused (gCO2eq/MJ)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused

(gCO2eq/MJ)

Nisuõlgedest toodetud etanool 11 13

Puidujäätmetest toodetud etanool 17 22

Energiametsast saadud puidust toodetud etanool 20 25

Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel 4 4

Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel 6 6

Puidujäätmetest toodetud DME 5 5

Energiametsast saadud puidust toodetud DME 7 7

Puidujäätmetest toodetud metanool 5 5

Energiametsast saadud puidust toodetud metanool 7 7

MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga

L 140/60 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

VI LISA

Riiklike taastuvenergia tegevuskavade ühtlustatud tüüpvormide miinimumnõuded

1. Eeldatav energia lõpptarbimine

Summaarne energia lõpptarbimine elektrienergia, kütte ja jahutuse ning transpordi valdkonnas 2020. aastal, võttes arvesse energiatõhususega seotud poliitikameetmete mõju.

2. Riiklikud valdkondlikud eesmärgid aastaks 2020 ja hinnanguline taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal elektrienergia, kütte ja jahutuse ning transpordi valdkonnas:

a) aastaks 2020 eesmärgiks seatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal elektrienergia valdkonnas;

b) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu eeldatav kujunemiskõver elektrienergia valdkonnas;

c) aastaks 2020 eesmärgiks seatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kütte ja jahutuse valdkonnas;

d) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu eeldatav kujunemiskõver kütte ja jahutuse valdkonnas;

e) eeldatav kujunemiskõver taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu puhul transpordi valdkonnas;

f) riiklik soovituslik kujunemiskõver vastavalt artikli 3 lõikele 2 ja I lisa B osale.

3. Nimetatud eesmärkide saavutamise meetmed:

a) ülevaade taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise poliitikast ja meetmetest;

b) erimeetmed artiklites 13, 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmiseks, sealhulgas selleks, et laiendada või tugevdada inf­ rastruktuuri 2020. aasta eesmärkide täitmiseks vajalike taastuvastest energiaallikatest toodetud energia koguste ühendamise võimaldamiseks, meetmed loamenetluste kiirendamiseks, meetmed tehnoloogiaväliste takistuste kõr­ valdamiseks ning artiklites 17–21 nimetatud meetmed;

c) liikmesriikide või liikmesriikide rühma rakendatavad toetuskavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks elektrienergia valdkonnas;

d) liikmesriikide või liikmesriikide rühma rakendatavad toetuskavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks kütte ja jahutuse valdkonnas;

e) liikmesriikide või liikmesriikide rühma rakendatavad toetuskavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks transpordi valdkonnas;

f) erimeetmed biomassist toodetud energia kasutamise edendamiseks, eelkõige uute biomassiressursside kasutusele­ võtuks, võttes arvesse:

i) biomassiressursside kättesaadavust: nii siseriiklik potentsiaal kui ka import;

ii) meetmeid biomassiressursside kättesaadavuse parandamiseks, võttes arvesse teisi biomassikasutajaid (põllu­ majandus ja metsandus);

g) kavandatav liikmesriikide vaheliste statistiliste ülekannete kasutamine ja kavandatav osalemine liikmesriikide ja kolmandate riikide ühisprojektides:

i) hinnanguline ülemäärane taastuvatest energiaallikatest toodetava sellise energia kogus võrreldes soovitusliku kujunemiskõveraga, mille saaks teistesse liikmesriikidesse üle kanda;

ii) ühisprojektide hinnangulised võimalused;

iii) hinnanguline taastuvatest energiaallikatest toodetud energia nõudlus, mida ei rahuldata kodumaise toodanguga.

5.6.2009 ET Euroopa Liidu Teataja L 140/61

4. Hinnangud:

a) iga taastuvenergia tehnoloogia tõenäoline kogupanus sellesse, et saavutada kohustuslikud 2020. aasta eesmärgid ja järgida soovituslikku vaheperioodi kujunemiskõverat, mis on kehtestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suhtes elektri tootmisel, kütmisel, jahutamisel ja transpordis;

b) energiatõhususe ja energia kokkuhoiu tõenäoline kogupanus sellesse, et saavutada kohustuslikud 2020. aasta ees­ märgid ja järgida soovituslikku vaheperioodi kujunemiskõverat, mis on kehtestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suhtes elektri tootmisel, kütmisel, jahutamisel ja transpordis.

L 140/62 ET Euroopa Liidu Teataja 5.6.2009

VII LISA

Soojuspumpade energia arvestamine

Soojuspumpade kasutatava aerotermilise, geotermilise või hüdrotermilise energia hulga arvestamiseks käesoleva direktiivi tähenduses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiana, arvutatakse ERES järgmise valemiga:

ERES = Qusable * (1 – 1/SPF)

kus

— Qusable = eeldatav kogu artikli 5 lõikes 4 osutatud kriteeriumile vastavate soojuspumpade toodetav kasutatav soojus, mida rakendatakse järgmiselt: arvestatakse ainult soojuspumpasid, kus SPF > 1,15 * 1/η;

— SPF = nende soojuspumpade eeldatav keskmine hooajaline kasutegur;

— η on suhtarv kogu elektrienergia tootmise ja elektri tootmiseks tavapärase energia tarbimise vahel ning seda arvutatak­ se ELi keskmisena Eurostati andmete alusel.

Komisjon kehtestab hiljemalt 1. jaanuariks 2013 suunised selle kohta, kuidas liikmesriigid hindavad Qusable ja SPF väärtuseid erinevate soojuspumpade tehnoloogiate ja kohaldamiste suhtes, võttes arvesse kliimatingimuste erinevusi, eriti väga külma kliimat